Tsõdsõ Hilda elli Tartu liinan. Ku tä maalõ käümä tull’, tundsõ ma, tütärlatsõtirts, häädmiild: tä tõi üten liinanänni ja pall’u rõõmu.
Egä hummugu lei tä uma huulõ vereväs, mul kah, puudõrd’ nõnna, mul kah, käändse hiusilõ krunnõ, mullõ kah, pandsõ kaartõ ja jutt juussõ kipõstõ. Noid tä juttõ võisõ ma kullõlda. Häste om miilde jäänü sääne lugu.
Tsõdsõ ja tä sõbranna Lehte kõnõli umavahel kokku, et kes inne koolõs, and teedä, mis tõsõn ilman sünnüs.
Juhtu nii, et Lehte kuuli inne. Aasta oll’ pia müüdä lännü, ku ütskõrd unõn nä kokku saiva.
Mõlõmbil väega hää miil tõnõtõist nätä. Lehte oll’ pikält ja lajalt kõnõlnu umast elust taivan. Hilda oll’ viil mõtõlnu, et tä piät väega häste meelen pidämä kõik taa jutu, et tõisilõ edesi kõnõlda, mis sääl korgõl tetäs.
Ku jutu aetu ja hüvästejätüaig käen, oll’ Lehte kutsnu Hildat hindäga üten. Tsõdsõ oll’ ülnü, et täl om viil eläde 25 aastakka ja viis kuud. Sõbranna oll’ haardnu täl käevarrõst kinni.
Hilda oll’ jõuga Lehte käe är touganu ja ülnü kimmält: «Kas sa es saa arvu, et mul tulõ viil ellä 25 aastakka ja viis kuud,» ja üles heränü. Näide umavahelinõ kõnõlus oll’ pääst pühitü nigu luvvaga.
Tuu käe pääl, kost koolnu oll’ kinni hoitnu, olli sinidse näpujäle ja käen es olõ jõudu, tuu oll’ nigu halvatu. Tä pidi mitu kõrda tohtri man käümä, inne ku käsi terves sai.
Tsõdsõ Hilda elli tõtõstõ nii kavva, nigu tä unõn oll’ lubanu.
Aidma Hele