Ärmi lasõmi esierälidsel juubõliaastal hinnäst

kur’al üles küttä ja viha tii pääle juhti

 
Seo aasta om esieräline. Mi uma riik om pia saa-aastanõ. Kas mõistami esi ka toolõ pasvalõ hinnäst üleväl pitä? Vai om elo jo nii hää, et otsimi tüllü sääl, kon tuud ei olõ.

Vahtsõ aasta edimäidsil tunnõl nakas’ jo mürgü pritsmine pääle. Ku ma edimädsel jaanuaril puutri vallalõ tei ja loi säält, et mi traditsioonõ om tsurgitu, es saa ma terve päiv arvu, mis traditsioonist jutt käü. Järgmidsel pääväl sai tiidä, et vahtsõaastaüüse es mängitä telekah hümni.

Ma olõ kõgõ aasta algamisõ aigu olnu väläh. Nigu inämbüs luudusrahvit, omma eestläse kah iks vahtsõ aasta tulõmist väläh teretänü. Kaenu ilma ja nuhutanu tuult. Et tiidä saia, midä tulõvast aastast uuta. Viimätsil aastil näet külh rohkõmb tuud, kuis värvilidse euro taivahe lindasõ. A hää iks om väläh kõgõ iho ja hengegä tunda, kuis vahtsõnõ aasta naha vaihõlõ roni. Väläh vahtsõ aasta vasta võtminõ om väega vana kommõ.

Ja nii ma es tiiäki, et meil om sääne hümni mängmise traditsioon. Ma mõtli, et tuu oll’ vinneaignõ totalitaarsõ riigi muud. Jo tuu muud võeti uma riigi tagasitegemise aigu üle. Sada aastat tagasi olõ-s viil ammõtlikku hümnigi, raadiost ja televiisorist kõnõlõmada. Mul olõ-i midägi hümni vasta, tuu võinu iks olla. Mu peräst võissi tedä mito kõrda pääväh mängi, a kas hümn olõ-i õnnõ kõgõ tähtsämbide sündmüisi jaos? Kas aastanumbri muutuminõ om nii tähtsä riiklik asi? Tähtsä om tuu, midä mi süämeh hoiami. Kotoh oll’ kõigil vaba voli panda telekas kinni ja laulda esi hümni õkva tuul aol, ku tälle miildüs.

Ma olõ kimmäs, et hätä olnu ka tõisildõ. Ku järgmäne päiv kõrdusõ päält presidendi tervütüst kai, oll’ sääl takah joba paukõ kuulda. Arvada, et ka hümni aigu olõs iks kibõlõjit, kiä raketi paukma ja vilistämä pandnu. Arvada, et ka vähämbält üts inemine olõs tuu pääle lõustakaustah nurisõnu, et mille paugutamisõ aigu hümni mängiti. Ja külh olõs sis kah olnu poliitikit, kiä saanu hindä arvamist vällä nõsta. Olõ-i meil vaia pelädä puutinlaisi vai pagolaisi. Mi esi olõmi hindä kõgõ suurõmba vainlasõ.

A ku hümni mano tagasi tulla, sõs võissi sisu üle ka märgota. Ku edimädse sada aastat om meil vällämaalt sisse tuudu hümn olnu, sõs järgmädse sada võissi hoobis umatettü hümn olla. Egä traditsioon om kunagi kostki algusõ saanu. Nigu telefon om saanu käe ja mõistusõ pikendüses, või ka muial muutuisiga üteh minnä.

Vahtsõnõ hümn tege ka muu ilma jaos as’a selgembäs. Sõs ei saa sündüdä nii nigu minevä suvõ Poolah, ku tõõsõ euruuplasõ es saa arvo, mille võrkpalli EMil Eesti-Soomõ mängu aigu kats kõrda ütte ja samma hümni mängiti. Vai et ku tegemist om üte ja sama riigiga, mille nä sõs umavaihõl võistlõsõ. No piässi iks järgmädses saas aastas umast kandist peri hümni tegemä.

Seo aasta om esieräline. Ärmi lasõmi hinnäst kur’al üles küttä ja viha tii pääle juhti. Olõmi esi kah uma riigi vannusõlõ väärilidselt esierälidse ja ei tsurgi esi juubõliaastat är.


Säinasti Ene,
koolioppaja
Oravilt

Jaga seod artiklit