Üldäs, et ei olõ halva ilma, a om võlss rõivas. No nilbõ vasta avida-i midägi. 23.01.1997 oll’ Eestin esierälidselt nilbõ. Tuust kiroti aolehe, pasundi raadio ja televiisor.

Tuul neläpäävätsel pääväl astõ ma Vabadusõ uulitsat pite lehetoimõndusõ poolõ. Mõttõ olli lehekirotusõ man, es panõki tähele nilbõt tiirata.

Äkki olli ma sällülde, pääkolu kolksat’ halusalõ vasta ijäd. Inne tuud näi silmänukast, kuis vasta tulnu meesterahvas pand’ kipõlt juuskma. Peläs’ vast, et piät appi tulõma.

Ai hinnäst üles ja lätsi toimõndustõ. Võti värski aolehe… ja tundsõ, et seen nakas’ käändmä. Tarrõ astõ ülembüs ja and’ käsu tohtri mano minnä. Tohtri uurõ minno hoolõga ja trüüste, et pääluu vika ei olõ saanu. Käskse haigõt saanu kotussõ pääle ijäd panda.

Puulpäävä õdagu tundsõ hinnest häste, säädse telekast saadõt «Säidse vaprat» kaema. Mis ma näe! Vanõmb naanõ verevä kampsi ni kirivä undrukuga karglõs ja laul kraaksva helüga: «Viies ratas vankri all…» Karglõmisõ taktin käü pikk pärlikett kaalan lipa-lopa. Sälä takan mäng punt nuuri poissõ pilli.

Nonii, toda tuu pää ärlüümine tähend’… Murrõga kõlisti muusigaoppaja Merikesele, kes elli mu majan tõõsõ kõrra pääl. Kaibsi, et telekas näütäs midägi väega imelikku. Või-olla om viga mu hindä man?

«Kõik om õigõ. Nuu omma Maie Parrik ja ansambli Operatsioon Õ,» ütel’ Merike rahuligult.

Valpri Liina

Jaga seod artiklit
Share On Facebook
Share On Twitter
Share On Google Plus
Contact us