Nohipalo, pühäpäiv, 15. rehekuu. Päiv paistus, üle hulga ao om hää ilm. Uma Pido kõrraldaja ja tõõsõ hää ütenlüüjä omma inemiisi matkalõ kutsnu ja paistus, et rahvas om kutsmist tõsitsõlt võtnu. Om kätte jõudnu matka välläkuulutõt alostusõ aig, a autit mugu vuur Valgõjärve parkmisplatsi pääle mano. Esiki paar bussi tulõ. Kõrraldaja omma är hiitünü: kuis taa suur rahvahulk ütenkuun mõtsa käümä är mahus. A tulõ vällä, et mahus: mõts niild õigõ pia tsipa päält katõsaa inemise ilostõ hindä sisse. Edesi jääs üle õnnõ silmä ja kõrva valla hoita, kaia, kullõlda ja oppi. Midä mõts sis seo kõrd oppas?

1. Imearst mõts

Eesti filmin, mink nimes «Keskea rõõmud», sõitva kats autotäüt Tal’na inemiisi Lõunõ-Eesti imetohtri Nigoli mano. Näil omma uma hengehädä ja küsümise, miä tahtva targa ja kuulsa ravija käest küssü. Ku nä lõpus õigõlõ paika jõudva, om suur põld autit täüs ja vahtsilõ tulõjilõ andas järekõrranummõr, miä jääs tuhandõst ülespoolõ.

Tan mõtsa all tulõ sama pilt ette. Midä naa inemise kõik tast otsva? Arvada iks tuudsamma, midä sääl filmin tegeläse luutsõ löüdä ravitsõja käest: vastussit henge pääl olõvalõ.

Nii võigi arvada, et täämbädse inemise omma uma hengetohtri löüdnü ja tollõs om mõts. Veeränd tunni ildampa, ku edimält vällä kuulutõt, nakkami suurõn rodun minemä. Iin uut mõtsavelli punkrikotus.

2. Peris- ja vällämõtõldu hädä

Mi kaibami kõik aig kül ütte, kül tõist hätä. Kül om rahha veidü vai aigu veidü, kül ei mõista mi mõnõlõ hirmrassõlõ hädäle rohto löüdä. Säändside mõttidõ tulõkil või tsipakõsõ märki, kuis om mõnõl tõõsõl elo olnu. Näütüses mõtsavellil.

Ütskõrd naksimi sõpruga mõtsan roitõn märkmä. Ollimi õkva tennü väiku tulõkõsõ üles ja tuu pääl vorstõ küdsänü. Ku näimi, mitu killo vorstõ mi väiku kambakõsõga kõrraga suust sisse ollimi ajanu, mõtlimi, kuis oll’ mõtsavellil. Kost saiva nimä uma söögi, midä mõtsan peris suur hulk kulus. Jah, näil olli avitaja, a inämbüisi olli nä noorõ mehe, kiä pikki maid jalaga käve. Säänest kampa es jõvva kiäki salahuisi üllen pitä, arvada pidi nä mõnikõrd nälgä nägemä ja arvada oll’ nii mõnigi rüüvmine köüdet tuuga, et ello jäiä.

Nii omgi meil tan küländ rassõ kohut mõista, olli nuu mõtsavele sis rüüvli vai vabadusvõitlõja. Jah, nä rüüvse, a samal aol pidivä nä elämä esi kõik aig maahalaskmisõ hirmun. Ja seo es olõ näide ainumanõ hirm vai hädä.

3. Puu kasusõ korgõs…

Edesi tulõ üts paik, kon puu kasussõ kimmä vahjõga sirgõn rian. Innembi om tan olnu kotus, kon puuloomakõisi mõtsa istutamisõs ette kasvatõdi. Ütekõrra, kunagi väega ammu, jäeti puukõsõ siiä rian kasuma ja täämbä omma nä üts osa mõtsast.

No las omma päälegi. Ku tan muud ei näe, sis tuud iks, midä luulõtaja om ütelnü: «Puu kasussõ korgõs umbõlõ aigladsõlt!» Olkõ nä sis kasvai rian, mõts kannatas hullõmbagi vällä.

4. Kähr ehitäs liina

Säälsaman kõval om üts kinä mäekundikõnõ, kähriuusi täüs. Kähr ollõv sääne elläi, kiä kuivõmba kotussõ pääl mäekundi sisse suuri elämise liinu ehitäs. Oosõ omma mitmõn esi korgusõn ja vällä saa kah pall’odõst esi paigust. Mõnõ laisõmba eläjä, nigu rebäse ja kährigu, võtva kah mõnikõrd kähri ehitedün oosõn platsi. Ega umavahel häste läbi ei saia, a kuigi eletäs iks ütenkuun är.

Kähri ehitet liin pand mõtlõma inemiisi maa- ja liinaelo pääle. Ku eläjä ei taha kannata tan maa seen uusin ütstõõsõ haisu, kuimuudu nuu inemise kül sääl liinan suurin maiun ellen toimõ saava?

5. Ütest tüüst mitu kassu

Tsipa edesi om kotus, kon varrampa om tõrva palotõt. Vai sis hütsi sepätüü jaos. A arvada iks tõrva ja noid hütsi, miä tõrvapalotamisõst perrä jäänü, om sis perän sepätüü man tarvitõt.

Ku ütest tüüst saa mitu hääd asja, sis om tuu nutikas võimalus. Täämbädsel pääväl üteldäs säändside asju kotsilõ «kuuntuutmisjaam». Üts sääne om olnu sis tõrvaahi, ütel aol ja üte palotamisõga om saadu vanust puujuurist tõrva (kõnõlõmada tärpentiinist, miä tõrvaauru seest kinni püüti) ja perrä omma jäänü hüdse, midä sepätüü man vajja.

6. Mõts omgi imearst

Käümi tõõsõgi mõtsavelli punkri mant müüdä ja jõvvami lõpus Mennikunnu suu viirde. Tan näemi, ku hulga meid kokko om. Vai om tan muud rahvast kah? Ei saaki edimält arvo, kas kõik omma matkalidsõ vai ei. Tan om majakõnõ, mitu tulõkotust, kon küdsetäs vorsti, tast nakkas pääle laudtii, miä suu pääle lätt.

Selgüs tulõ kätte, ku nakkami edesi minemä, parkmisplatsi poolõ. Tan om tõõnõ parkmisplats ja tuugi om veerest veereni autit täüs. Või arvada, et pia sama pall’o, ku ütitsel matkal, om tan noid, kiä ummapääd laudtiid pite ja muidu mõtsa all roitva. Tan saa kinnitüst edimäne mõtõ: mõts om Eesti rahva jaos imearst, kotus, kost hengerahhu otsitas. Ja Mikita Valduri kirotõdu jutu tuust, kuis mõts om eestläse jaos midägi esieräliselt tähtsät, saa tan selge füüsilidse kujo.

Matk saa läbi. Olõmi maaha käünü nii 10 maamehe kilomiitret (mõtsan tunnus tii pikemb ku tii pääl), aigu om lännü päält kolmõ tunni. Järgmäne Uma Pido matk uut iin joba seo pühäpäävä, 29. rehekuul. Kaema mindäs Võromaa ja Setomaa piiri ja kokko saias kell 11 Vahtsõliina kandsi man.

Rahmani Jan


Uma Pido matkasar΄a edimädsele matkalõ oll΄tulnu päält 200 inemise, peris hulga om puiõ vaihõl nätä ka noorõmbat rahvast. Rahmani Jani pilt

Jaga seod artiklit