Suurõ pühä ja rassõ söömäao umma sälä takan ja nüüd tulõ pall΄odõl meist jako saia liikmispuudusõst ja ülearotsõst kihäkaalust. Talv pakk hindä liigutamisõs häid võimaluisi, kül suusaraa, vissiplatsi ja kelgumäe pääl. A spordiga üten luuras ka rida ohtõ.

Eestimaa um valgõ puhta lumõkõrra all. Valgidõ lumõmütsega puu saisva nigu piltpostkaardi pääl ja kutsva inemiisi luudust imetlemä. Ega sis muud ku suusa ala, kelgu kätte ja talvõst rõõmu tundma! Tuu um väega torrõ tegevüs. Esieränis suurt rõõmu tundva tuust latsõ.

Mi kõik mälehtämi jo vanaimäaigsit oppuisi, et ku vällä läät, panõ lämmä, parõmb viil õhku läbi laskva rõiva sälgä ja villadsõ suka jalga. Niisama ei tohe higitsenä tuulõ kätte saisma jäiä. Kuigi mi arvami noid oppuisi häste tiidvät, tulõ egäl aastal ette külmehtüshaiguisi ja ka suusaraa ni kelgumäe pääl vikasaamist.

Tuuperäst omgi prõlla paras miilde tulõhta, kuis ja midä vikasaamisõ puhul tetä. Lihtsä ja kimmäs viis um latsiga üten kelgumäel kävvü ja näil silm pääl hoita, et õnnõtuisi veidemb olõssi. Latsõ esi ei mõista ohtõ ette nätä.

Ku õnnõtus um siski juhtunu

Ku latsiga um õnnõtus juhtunu, inämbähe iks luu katski lännü, ei tohe vikasaanulõ inne süvvä ja juvva pakku, ku tohtri um latsõ ja röntgenipildi üle kaenu ja sis juumisõs lua andnu. Tõsitsidõ häti kõrral, ku luid um narkoosi all vaia paika säädä, tulõ täüskõtu vai juumisõ perrä viis-kuus tunni uuta, et saassi narkoosi tetä, muido võit ossõndama naada. Sama riigli om ka suurilõ inemiisile.

Ku õkvalt ei saa arsti kutsu, tulõ haigõ kotus lahassõlõ panda ja midägi külmä pääle säädi. A rõivas vaihõlõ, et nahka är ei külmehtä.

Ku jalg um jakust välän, või tetä sinnä pääle külmä kummõlitsäi vai vii ja viinaga poolõs mähüsse. Mähüsse pääle ei tohe määndselgi juhul kilet panda, muido lätt haigõ kotus kile all lämmäs. Niisama ei tohe vika saanu kotussõ pääle määri lämmistäjit spordikreeme ja muid nn reumasalvõ, selle et vika saanu kotus taht jahutamist. Et jalg väega paistõhe es lännü, tulõ tä nõsta korõmbahe, kasvai pad’a pääle.

Külmehtüse vasta avitasõ sann ja rohotsäi

Ku olõti talvõst rõõmu tundmisõ aigu külmä saanu, avitas kõgõ parõmbahe kuum sann vai vann. Perän tulõssi minnä sängü lämmä teki ala ja juvva kuumlämmind piimä vai rohotsäid miiga.

Egäl hindäst luku pidäväl inemisel piässi olõma koton kas esi kor’atuisi vai ostõtuisi maarohtõ, mis avitasõ külmehtüse puhul. Talvõl um viil väega hää süvvä sibulat ja tsesnakut miiga. Lastõl avitasõ palanikku häste maaha võtta tsukruga kurõmar’a. Hääs rohos um ka palohka-, sitkamar’a- ja vabarnasahvt.

Ka külmehtüsevastadsõ tsäisegu, nigu or’avits ja punõ, kikkapüks ja naisipuna, vehverment ja saialill, paisõleht ja pähnähäitsme umma väega hää juvva. Viil parõmb um, ku tsilgutat tsäi sisse sidruni- vai muu tsitrusõvilä mahla kah mano.

Urmi Aili


Latsõ kelgumäe pääl. Epleri Raini pilt

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit