Ku inemise naksiva pääle minevä saandi keskpaika edimädsi televiisorit kodu tuuma, olliva mu vanaimä ja vanaesä arutanu, kas tuu asjandus tulõssi hindäle kah soeta. Vanaesä olõssi õkvalt nõun olnu, a vanaimä mõtõl’ joba ette, kuimuudu nuu talutüü kül tettüs saava, ku vanaesä televiisorit vahtma nakkas.

Vanaimä oll’ mõnikõrd hädän olnu, ku vanaesä aolehte lugi. Vanaimä parasjagu uutsõ, kunas vanaesä lauda manu vai hainamaalõ appi tulõ, mitu kõrda pallõl’, a vanaesä mugu istsõ, aoleht käen, ja ütel’: «Ooda, ma loe lehte.» Egäl juhul läts’ nii, et televiisorit es ostõta.

Sugulasõ tulliva ütskõrd küllä ja küsse, kuimuudu ma kül koolin nakkama saa, ku televiisorit kotun ei olõ. Nä kõnõliva, et piät iks tiidmä, midä sääl näüdätäs ja mis ilman sünnüs. Tuud nä es tiiä, et mul oll’ lugõminõ ja kirutaminõ juba inne kuuli selge. Kotun oll’ häste pall’u raamatit. Vanalimäl oll’ aigu mukka kõnõlda vana ao asjust. Tähti ja sõnnu kirutimi udsudsõ aknõ pääle, lugõsimi aolehti.

Tüü käve kah. Egä keväjä teimi pindrit, suvõl oll’ mul rihä käen, aviti haina palada ja kokku riibu. Sügüse korssi egä päiv puiõ alt ubina är. Televiisorit sugulaisi juttõ peräst ostma es naata ja egä kiäki puudust kah es tunnõ.

Ku ma edimäst süküst koolin käve, johtu nii, et Brežnev kuuli äkki är. Matusõpäiv anti koolist vabas. Kõnõldi, et suurõ riigijuhi matussit tulõ kotun televiisorist kaia. Ma kah mõtli, et ku nii kõnõldas, sõs tulõsi kaia. A midä sa kaet, ku televiisorit ei olõ?

Naksimi otsma, kelle poolõ võissi minnä. Ku kaeminõ käen, paistu tuu ilmadu ikäv – pilt oll’ hall ja pall’u inemiisi siibõrdiva siiä ja sinnä. Muusiga oll’ kah väega hirmsa. Suurõ inemise kõnõliva, et ku puusärk hauda lasti, käve kõva kolak. Arutõdi, et kas oll’ avvupauk vai mis. Mul oll’ hää miil, ku kodu minemä saimi.

Egäl juhul om lugu nii, et vahtsõnõ põlvkund om pääle kasunu, a televiisorit ei olõ meil täämbädse pääväni majan ja kiäki ei taha tuud osta. Mi loemi ja märgutami pall’u. Kõgõ parõmb märgutamisõ aig om sis, ku saa maad kaiba, pindrit tetä, mõtsan kävvä vai puid lahku. Ah jah, raadiot om meil külh eluaig kullõldu, a tuu ei sekä egäpäävätsit töid ja säält saa kõik ilma uudissõ kätte nii, et kere suurõ istmisõ peräst är vaivat ei olõ.

Raudheina Liilika

Jaga seod artiklit