Tarto ülikooli arheoloogi omma aastit suvõl Võromaal välläkaibmiisi tennü. Minevä nätäl olli välläkaibja Valgu Heiki iistvidämisel Urvastõ ja Põlva kihlkunna piiri pääl Soe kõrdsi man, kon uuriti vanna kalmukotust. A uurmisõ tege rassõs tuu, et metalliotsja (detektoristi) omma seo kalmukotussõ väega segi käändnü.

Soe kõrdsi mano tulli välläkaibja tuuperäst, et keväjä löüti mõtsavidämise tii päält kuntõ. «Muinsuskaitsõ kaudu tull’ jutt, et omma luu. Olõmi no tan paar päivä küläkalmatut kaibnu,» selet’ välläkaibmisõ vidäjä Valgu Heiki.

Küläkalmatu välläkaibmisõ man midägi väega esierälist es löütä: mõni rahakõnõ, mõni sõrmusõtükükene. Küländ pall’o sõgluti liiva seest vällä ka savianomidõ tükke. Muidogi tull’ vällä ka pää- ja seereluid. Luu võetas uurmisõs üten ja perän matõtas tagasi.

Perän kaibmiisi märgitäs matussõkotus är ja tuu paik lätt kaitsõ ala. Ka tii pandas kinni, et tuud pite inämb es sõidõtu ja säält vahtsit kuntõ vällä es tulnu. «Mõtsaülemb käve kaeman, jäi jutt, et tii pandas kinni,» ütel’ Valgu Heiki.

Taast kotussõst es olõ varrampa teedä muud ku tuu, et tan om olnu vanaaolinõ matus. A no paiga pääl omma välläkaibja löüdnü keskaolidsõ matussõpaiga kõrvalt ka palotuskotussõ vai kalmatu muinasaost.

Esieräline palotuspaik

Keskaoliidsi matussidõ kõrval omma esierälidse palanu kivi. Nuu omma rusigu-suurudsõ ja läävä tii veeren rian. Kivve vaihõl omma ka palanu väiku luutükükese.

«Seo om harv värk: omma palanu luu, a suurt kivikalmu ei olõ, nigu Võromaal harilikult. Tulõ uuri, mis aost neo omma, mis matmiskombõ neo omma,» selet’ Valgu Heiki.

Tuud, kas tego om matussõ vai palotuspaigaga, Valgu Heiki viil üteldä ei mõista. Nigu ka tuud, mis aost täpsembäle seo muinasaignõ osa peri või olla. Noilõ küsümüisile and vastussõ uurminõ.

Maa om segi käänetü

A om üts asi, miä aoluu uurjidõ tüüd sekä. Nigu mitmõ paiga, om seogi kotus joba inne välläkaibjidõ tulõkit läbi kaivõtu.

«Liiv om välän, metalliotsjidõga om metall siist kõik vällä kor’atu. Mis tan oll’, pall’o oll’, ei tiiä ja ei saaki teedä, kur’ategijä omma siist üle käünü,» kõnõl’ Valgu Heiki.

Aparaatõga metalliotsjit pidä tä Eesti arheoloogia jaos saandi õnnõtusõs. «Kunagi ei olõ nii suurt rüüstämist olnu, ku no detektoristega om. Papõrdõga miihi om väega veidü, ja noid kõiki ei saa ka usku. Inämbüs omma rüüvli!»

Papõrdõga metalliotsja om läbi käünü kursusõ, kon kõnõldas, määndse säädüse omma, midä ja kuis tulõ teedä anda. Valgu Heiki sõnno perrä om riigi süstem väega metalliotsja-sõbralik: ku sa tiit nii, nigu säädüs ette näge, mastas löüdjäle lövvedü as’a väärtüs kinni.

A iks lätt asjo ülesostjidõ kätte, kiä omma vahemehe. Nuu ülesostja tahtva, et inemise, kiä aoviidüsses metalli otsva, es andnu umma lövvetüt kraami riigile, selle et nimä saava tuust kassu.

«Ku om huvi, tii papõr ja anna riigile teedä, ku midägi lövvät,» kuts Valgu Heiki üles. «Tii nii, nigu kõrd om tettü: huvilinõ saa kävvü, saa tasu ja teedüs jõud tiidläisini vällä. Riik om tan kimmäs paarimiis. Usu riiki, usu muinsuskaitsõt, a är uskku ülesostjat-vahemiist.»

Valgu Heiki julgustas inemiisi ka detektorimeeste käest paprit küsümä: ja ei avida tuust, ku otsja ütles, et om muinsuskaitsõst. Papõr piät näüdädä olõma. Kahtlaisist otsjist tulnu pilt tetä, autonummer üles kirota ja muinsuskaitsõammõtilõ (6403050, info@muinsuskaitseamet.ee) vai politseile teedä anda.

Rahmani Jan


Välläkaibja Soe kõrdsi man. Valgu Heiki om murrõn: maa om tan segi pööretü ja metallist as’a minemä viidü. Nii ei saaki uurja kunagi teedä, miä tan täpsehe olnu om. Rahmani Jani pilt

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit