Oll’ illus jaanilaupäävä hommuk Läti piiri lähkün Tagakolgan. Nurmi pääl häitsivä lilli, orun vulisi aigupiten Piili uja ja päiv pilsõ edimitsi kullatsõid pritsmõid kastõhainu pääle. Üle tuu suurõ rahu oll’ laotunu õrn undsõ nigu pruudi valgõ luur. Imä rutas’ lauda manu lehmä sõõratama ja lamba määgsevä vällalaskmist uutõn.

Kõgõ tuu ilu ja rahu keskele ilmu lauda takast äkki vällä nuur naistõrahvas. Pallidõ jalguga, pall’a ihu külge kliipünü läbilikõ õhukõnõ kleit hainaprahti ja nõgõsõsiimniid kõrrast täüs. Hiussin aga ripõndiva kuiunu haina ja pedäjenõgla. Kaimi imäga tuud ilmutist nigu muumaalast. Naanõ toet’ kindlusõ saamisõs sälä vasta vanna tammõ ja es lausu sõnnagi.

Imä kohend’ nüssiku tõistõ kätte ja ühmäs’ mullõ: «Taa sääne nigunii su tutva, kõnõla esi,» ja läts’ edesi lauda manu. Nüüd pässi naasõl kah helü valla: «Gde ja? Stes Latvija?» küsse tuu likõ olõvus läti aktsendiga vinne keelen. «Ah et konh. V Estonii,» lätsi ma kah vinne keele pääle üle.

Tull’ vällä, et Riia oppaja olliva tulnu autidõga siist paari kilomeetri kaugustõ Läti järve viirde kooli lõppu pedämä. Võeti muiduki ka viina, käüti oidman ja tunti hennäst häste pääle rassõt aastat. Järve veeren pedäjite all olliva häste madala katusõaludsõ, kohe sai varr’u roomada. Naanõ oll’gi sinnä ala roninu ja magalõ jäänü.

Ku üles heräsi, olliva kõik lännü. Jo kiäki es olõ naasõst puudust tundnu. Kona kõik rõiva pääle kleidi olliva üte oppaja autudõ jäänüvä, oll’gi tuu timä ainumanõ ihukatõ, miä sälgä tõmmada. Kah kõik dokumendi ja raha olliva autun, miä joba ammu Riia poolõ sõitsõ.

Nii tä oll’gi sis nakanu ütte tiirata piten astma, kooni näkse mi elämist. Võtsõ tsihi õkva maja pääle, aga iin oll’ lag’a luht uja, kaalani nõgõssõidõ, angõrpiste ja tarnapuhmõga. Säält läbi murdõn tä tuu hainaprahi hendäle külge kor’aski.

Jutu seen sai teedä, et timä nimi om Dzintars, mis eesti keelen tähendas merevaiku. Olõmi ausa, tuust ilosast tõrvapärlist oll’ seo pallidõ jalguga likõ «meitene» (preilna) külh väega kavvõn.
Kutsõ ma sis «merevaigutütriku» tarrõ, paksõ pitsi konjakit ja paar tassi kangõt kohvi – õks küläline Riiast, mis tuust, et läbileonu, puulpall’as ja veidü pohmellin.

Suur oll’ naasõ imestüs ja murõ, ku sai teedä, et tä Eestimaal om. Tuu oll’ viil aig, ku Läti-Eesti piir kinni oll’, nii et üleminekis pidi hinnäst registriirmä ja tokustaati näütämä. Mis edesi tetä? Lubasi viiä tä autuga Vastsõ-Roosa piiripunkti. Preilna tiidse hendäl olõvat Hopan sugulaisi, kelle käest raha ja rõiviid saas lainada, et tagasi kodu sõita.

Vastsõ-Roosa piiripunktin tull’ üts valvõn ollõv tutva kaitsõliitlanõ meile vasta. Ku ma as’a olli ärä seletänü, kaie miis tuu naistõrahva pääle ja vangut’ pääd: «Siist ei olõ meil enämb medägi võtta vai tahta. Ja dokumente jo nigunii ei olõ. Saada sa tä Läti piirivalvuriidõ manu, ma lää tunnistajas üten, et tä mi mant om läbi käünü.»

Lätsimi sis kolmõkõistõ –ma lühküin kodorõivin, vormin piirivalvur autumaadiga ja tuu hainapepriid täüs naanõ – lätläisi poolõ pääle. Piirimehe tulliva vällä, kulssiva mi jutu är ja jäivä mõttõhe.

Ku ma ütli, et seo om tükk merevaiku naabriilõ jaanipäävä kingitüses, muiassiva lätlase pääd kõrvalõ käänden ja käsksevä naasõl edesi Hopa poolõ astu. Nõgõsaprahinõ «merevaigutükk» tennäs’ minnu ni piirimiihhi ja nakas’ minemä, likõ kleit pall’a iho ümbre lapsman. Ennedä pallidõ jalgu kastõtsõ jäle jäivä asfaldi pääle.

Nädäli peräst saiõ ma Riiast mobla pääle sõnumi: «Paldies, Silver!». Äkki oll’ tõnõ hoopis näkipreili, merevaigukulladsõ süämega? Inemise sisse jo ei näe.

Silla Silver


Koha Priidu tsehkendüs

Jaga seod artiklit