Ildaaigu näi ütte tutvat inemist, kiä oll’ veidü murõlik. Ütel’, et tekk’ vist lollusõ.

Lihe omma jo mitu aastaiga kuulutusi täüs, et tahetas osta vannu märke ja kaartõ ja helmi ja prossõ. Mõni taht õkva säänest lillivaasi, nigu pilt kuulutusõ manu om pant, mõni jälle määnestki 50 vai 60 aastaiga tagasi vällä ant raamatut. Om ant telefoninummõr, kohe pakja või kõlista, ja ostja tulõ esi hää meelega kodu kaubalõ järgi.

Taa oll’ sis kah ütskõrd kõlistanu sääntse numbri pääle, selle et ülearust kraami omma jo kotun kõik suhvli ja karbikõsõ täüs ja mõnõst as’ast ei olõ kahju kah. Mõni ei olõ peris terve ja mõnõ kohta ei olõ meelen, kost taa kodu saije.

Oll’ sis kokku lepit aol nuur miis autuga maja ette sõitunu, a ku nuid märgikeisi ja prossikõisi näkk’, sis ütel’, et ah sääntse… ja pakk’ maru vähä raha. «Sai muiduki ärä antus tuu pudi-padi, inemine joba tarrõ lastu, aga imelik külh, ma õmõta ütli taalõ telehvoonin, medä mul om. A sis naksi poiss hoobis tarõn ringi vahtma, et ega tuud vai tuud kapikõist vai lauakõist ärä müvvä ei taha… No muiduki ma es olõ nõun, naa mul jo vanõmbõidõ ja vanavanõmbõidõ aost kalli mälestüse. Kuus-säidsekümmend aastat vanna kellä olõs tä ka tahtunu. No minke jutuga!

Ku poiss ärä naksi minema, sis küüsse viil, et ega sääl vanan laudan medä huvitavat ei olõ. Ütli, et sääl omma mul ennegi küttepuu. Ja sis naksi mullõ nii-üldä kohalõ joudma, et naa kuulutusõ pandas lehte enämbüisi tuu jaos, et vanõmbõidõ inemiisi elämisen ümbre kaija. Ei olõ külh hää tõisist halva arvada, a mine tiiä, vast tahetas tuudki teedä, kas ütsindä elät ja kas mõni naabrimaja lähkül kah om vai om vääga erälde kotus… Ega tuu uurja ei pea esi tulõma, vast om kellegi lubat kõnõlda, kuis as’a omma.»

Vanainemine tunnist’, et täl sai veidü hirmudu külh, a ku mitme kuu peräst medägi es juhtu, kõlist’ üte kõrra viil kuulutusõ pääle, kon taheti vannu pilte! «No medä tege tõnõ inemine võõrõidõ piltega? Kõlisti ja ütli, et mul om mõni pilt ja vana postkaart. Meesterahvas oll’ jälleki vääga huvitõt, a ku ma ütli, et kodu kedägi ei kutsu, võimi kokku leppi ja liinan kohvipoodin trehvädä, sis tull’ ärimehel miilde, et täl om õks vääga pall’u tegemist, tä kõlistas tõnõkõrd esi. Ei olõ siiäni timäst medägi kuuldunu, järeligult oll’ täl ka õks plaan majapedämisen ringi kaia,» kõnõli tutva ja kinnit’ üle, et ma taast as’ast lehen kiruta. Ei massa võõrõid vääga uskõ. Ku järgi mõtlõma nakada, misperäst nüüd kõigil kõrraga om vaija merevaigust helmi vai üte kindla vällänägemisega vanna vaasi. Tuu om vast niisama jutt?

Nõlvaku Kaie
Harglõ kihlkunnast peri

Jaga seod artiklit