Timahavadsõ Kangro Bernardi kirändüsavvohinna saaja Mändmetsa Lea jutt om küländ tasalik, sõnno kokko hoitva. Huulmada vahepäälitsest vaikusõst saami ummõtõgi mitmõst ilmaasjast kõnõldus.

Telefonin om tükk aigu vaikust. Lõpus tulõ vastus:

«Hää külh.»

Sõida üle Mustajõõ silla. Mõnistõ kotsil om jõõ luht vett täüs, Mustjõgi paistus nigu mõni suur Vinnemaa jõgi. Sääne süküs timahava.

Mändmetsa Lea korjas uman koton Saru külän nõglapaiumarju. Puu omma pihlõdsist marjust loogan. Peotäüs peotävve perrä satasõ mar’a valgõhe plastmasspangi. Kas ei olõs kavalamb mar’a kõigi ossõga är lõigada, är külmädä ja sis ossõ külest valla pessä?

«Või nii ka tetä, a mul ei olõ sügävänkülmän ruumi,» seletäs Lea. Niisama korjamisõl ei olõ kah vika, veidükese õnnõ tsuskva. Kor’atuist marjust plaan Lea veini tetä. Varrampa ei olõ tä tuud nõglapaiumarjust tennü.

«Lasõ mar’a käärümä, sis pressi är, tsipakõsõ tsukõrd manu ja panõ veinianumalõ,» seletäs Lea. Pääasi om, et käärümä lännü. Lea tiid, et pääle vihma ei massa marju kor’ada, sis ei taha käärümä minnä. «Parla omma kah liiga puhta vist, ma jätä mõnõ lehe kah sisse,» kõnõlõs tä.

Luulõ tulõ tuulõst

Kangro preemiä sai Mändmetsa Lea uma luulõkogo «Mullumuiste» iist. «Nigu sulg juusksõ, nii ma kiruti,» jääs Lea jutt ka luulõraamatust kõnõldõn napis.

A kost luulõ tulõ? «Ku ma tan kõnni ümbre, sis mõttõ omma egäl puul. Tuul tuu mõttõ kohalõ. Ma olõ tuulõlõ tenolik,» ütles Lea.

Luulõtuisi kotsilõ ütles Lea, et nuu omma kirja pantu tundõ. Tälle miildüs sõna «tunnõtaminõ». «Tunnõtaminõ om sisemädse tundmisõga köüdet,» märgotas Lea. «Vai om tunnõtaminõ kuunmiil, kõik meele kuun, sa tunnõt niimuudu.»

Luulõtusõ omma Leal päämidselt luudusõst, egän luulõtusõn om tegeläses Ürgimä. Tä seletäs, et luulõtas rohkõmb esihindä rõõmus. «Mõnõl luulõtusõl om mul uma viis kah, veidükese olõ vahepääl laulu kah jorutanu.»

Nätäl inne preemiäst teedäsaamist juhtu Leal üts esieräline lugu. «Käve Võrun raamadukogun ja võti Bernard Kangro luulõkogu lugõmisõs. Nii et sääne väiku märk oll’. A seol ei olõ vast suurt tähtsüst.»

«Mullumuiste» om Mändmetsa Lea tõõnõ luulõraamat. Pia om tulõman kolmas – sonetikogo. Viil om täl suhvlipõh’an valmis üts latsilugu. Tuu uut umma aigu. Lea seletäs, et täl ei olõ kipõt, päälegi om raamadu välläandminõ küländ kallis.

A midä raamatidõ lugõminõ inemiisile and? «Mu meelest om lugõminõ suur vajadus, nii võit saia uma hingerahu, ku olõt tuu kaotanu. Lisas and lugõminõ läbielämise,» seletäs Lea.

Lugõmist peetäs jo rassõs? «Ei olõ rassõ! Ku sul om lugõminõ selge, sis võta raamat kätte ja loe õnnõ. Aig and arutust, kõrraga ei piäki arru saama, ku omma keerulidsõmba teksti. Las mõistatus jääs vahepääl hinge,» om Leal lugõmisõst uma arvosaaminõ.

Mulgist võrokõsõs

Lea om Mulgimaalt peri. «Raamatun om kah juttu mulke mulgist,» seletäs tä. A perämädse 31 aastakka om tä Võromaal elänü. «Nii et õks piä ma kodus seod paika, kon ma parhilla olõ: Saru küllä, Ala-Tammõ tallu. Tan om mul hää olla.»

Hulk aigu om Lea olnu Varstu koolin oppaja, opanu eesti kiilt ja kirändüst, kunsti, tennü näütetsõõri. Täämbä Lea inämb oppaja ei olõ: koolist kattõ är keskkooliosa ja tüü sai otsa. Parhilla tüütäs tä Koolibri kirästüsen, toimõndas 5. klassi eesti keele opiraamatut.

A näütetsõõri aost omma Leal ilosa mälehtüse. «Noorõ tahtsõ näüdeldä, kävemi pall’u konkurssõl.» Nii om Leal läbi ao olnu hüvvi kasvandikkõ, kinkast saiva näütlejä: Tagamõtsa Tarmo, Küti Marianne, Tulbi Indrek, Truuba Markus.

Kunagi sääd’ Lea uma näütetsõõriga Kõgõkogo püüne pääle Kama Kaido «Ümbreilma reisikirju». Kuigi tuu lavastusõ kotsilõ ütli tõõsõ lavastaja, et om viku, om Leal meelen üte rekamehe ütlemine: «Sa olõt är tabanu rutiini.» Lea võtt tuud ku kittüst inemise käest, kink tüüelo om rutiini täüs, nigu meremiihigi uma.

Veini mano tagasi

Valgõhe pangi om mõni peotäüs marju mano tulnu. Lea seletäs veiniteko edesi.

«Ku seo kraam nüüt käärümä lätt, nädälipäävä om vajja uuta, sis ma võta ubinapressi ja pressi mahla vällä. Sis panõ tuu suurdõ veinianumalõ. Mu esä opas’, et vatutamisõ aigu tulõ panda rõivast krae veinianuma ümbre, et vatt põrmandulõ ja vaiba pääle es lännü. Ku vattu inämb ei tulõ, sis purk kinni ja voolik pääle, vooligu ots vette. Mõni kuu käü, sis jõulu aigu vai keväjä poolõ saa pudõlihe panda.»

Pudõli veini jaos ost Lea poodist, üten päälekäänetävä korgiga. Niimuudu om mugavamb ja käänetävä korgi ajava as’a peris häste är.

Veinitegemise oppus käen ja kimmäs nõglapaiumar’a maik suun, sõida tagasi, suurõst ja lajast Mustastjõõst üle. Hää oll’ kõnõlda, hää oll’ vahepääl vakka kah olla.

Rahmani Jan


Nõglapai (astelpaju) omma timahava küländ marju täüs. Mändmetsa Lea korjas nuu pangi ja plaan veini tetä. Kuis vällä tulõ, tuud om jõulu aigu vai keväjäpoolõ nätä. Rahmani Jani pilt

Jaga seod artiklit