Vähämb ku nätäl om hingipääväni jäänü. Vanal aol om naatu siit ilmast ärä lännüide pääle rohkõmb mõtlõma ja hingiaigu pedämä jo varõmb, mõnõl puul mihklipääväst pääle, mõnõl puul oktoobri lõpust.

Muiduki ei unõtõda ummi lähküid, kedä enämb ei olõ, muul aolgi, aga ku päiv om lühükene ja vällän pall’u tetä ei saa, om enämb aigu kõnõlda ja mõtõlda.
Mõtõ lätt noidõgi asjo pääle, millest ei tiiä, kas nä olõman omma vai ei.

Miilde om jäänü kultuuriministri Tiidusõ Urvõ ütlämine aastõid tagasi ütel suurõl laulupidul. Tä tunnist’ pidukõnõn, et kõik kõnõlasõ hingest, aga nännü ei olõ taad kiäki…

Inemise omma ka väega erinevä: mõni om väega as’alik ja medägi üleloomulikku ilman ei usu, aga tõnõ tund, et nuu, kiä surnuaida viidü, omma tõnõkõrd meelen ja mõttõn nii olõman, et naidega õkva kõnõlda võit.

Ku usut, sis om, ütläs mi suurkirämiis Tammsaarõ Põrgupõhja Jürka suu läbi, ja nii omgi.

Esi mäletä, et ku imä katõkümne aasta iist aidan laudsil oll’ ja tarõn oll’ vaia kipõstõ toimõta ja matusõlaua pääle söögi tetä, sis oll’ mitu kõrd sääne tunnõ, et imä õks avitas ja and nõu, määntsen järekõrran medägi tetä tulõ, et aoga hätta ei jää. Kolinat, nigu tõmmatas imä tarõn tuuli müüdä põrmadut, kuuli viil mitu kuud, sis läts’ vast hing muialõ…?

Tutvõist inemiisist jääs egaütest uma jälg ja tõnõkõrd või tuu hing hennest peris ummamuudu miilde tulõta.

Konagi oll’ hää tutva üts tragi vanõmb meesterahvas, kes pall’u mõtsan seenen-mar’an käve, rattaga ja jala. Aga ku vannus jo väsütäma nakas’, sis tull’ hää meelega miika autuga kah ja tiidse pall’u hää saagiga kotussõid juhata.

Ku mi üte sügüse taaga väikust kurõmar’asuust täüs pangõga vällä tulli, küüsse tä mu käest: ku minnu enämb ei olõ, kas ti õks lövvät ta suukõsõ üles? Sai muiduki ültüs, et kohe sa õks niipea kaot, a külh mi lövvä.

Miis olõs nigu ette ärä tundunu, et järgmine aasta om täl tervüs joba hõelamb, ja varsti oll’gi minek…

Ja nakas’ päält tuud egä sügüse olõma kurõmarjalõ minekiga üts jant: kona es lövvä mi mehega suud üles, kona es mõista vällä tulla ja trampõ mitu tunni asjanda ümbretsõõri.

Sis ütli mi õks, et Arnu no essütas meid ja pedä esi naaru… A üts süküs tull’ essütäjäl hää mõtõ ja tä juhat’ meile säälsaman suu lähkün mõtsan ilusa seenekotusõ!

Ka peris võõras vanõmb miis tull’ ammuaigu tagasi mõtsan miika kõnõlama ja juhat’ hää palukakotusõ. Nüüt ei olõ tuud juhatajat ka külh vast ammu enämb siin ilman, aga alasi tulõ tä meile sügüse palukõidõ aigu miilde.

Üts kõrd om sääne asi ka juhtunu, et lähkü sugulasõ matussõl es pea matja lauluviisi ja jäi pillimängjäst poolõ salmi jao maha. No es saa ma medägi tetä, mõtõ läts’ muialõ, kai üles pilvi poolõ ja nigu kuuli, kuis taasama miis, kiä tan haua kõrval kirstun ja kel hendäl hää lauluhääl ja viisipedämine oll’, põra kärätäs:ärä, sunnigunahk, laulu, ku ei mõista!

Lähküide ja tutvõidõ inemiisi minek om alasi hallõ, aga ku nüüd, hingiaol, küündleid palutat, pilte kaet ja elun juhtunulõ tagasi mõtlõt, sis võisõ miilde tulla ka medägi rõõmsat: om keremb hendäl ja vast miildüs sääne mäletamine-mälestämine ka hingile, kiä tõsõn ilman.

Nõlvaku Kaie
Nõlvaku Kaie,
Mehkamaalt peri

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit