Uma Lehe juttõ naksi kirotama 17 aastakka tagasi ja tan om kotus perrä märki.

Mu vanõmb poig om lehega täpsele sama vana, käü autokoolin, suvõl saa 18 ja nakkas umma ello elämä. A Uma Leht ei näüdä vällä suuvigi autokuuli minnä ja umma ello elämä naada. Egä kuu kats kõrda mugu kirota lugu ja kirota lugu…

Täämbädsel pääväl ei lääki latsõ kotost minemä. Mul om üts sõbõr 51, ei olõ täl naist, ei olõ miist, õks eläs imäga üten. Imä om joba 75. Poiss käü suvõl paar kuud tüül, topp Salvestin kurkõ purki, ülejäänu ao eläs imä armust. Kas ma piä uutma, kooni Uma Leht vai päätoimõndaja 75 saa?

Kõrra ma pruuvsõ är lõpõta taad jutukirotamist. Ku Tal’nalõ elämä lätsi. Õkva naksi Võromaalt ähvärdüskõnnõ. Õkva es üteldä, õks läbi lille, et ku jutukirotamisõ perrä jätät, är inämb Võromaalõ näko näüdäku. Et kas ma mõtlõ kah, mis ma tii?! Nüüt ma olõgi õnnõ hirmust kirotanu. Üteldä ei olõ ammu inämb midägi, kõik teema 20 kõrda läbi kirotõdu.

Näeti, Savisaarõl kah es lasta õigõl aol lõpõta, nüüt om täl üts jalg veidemb ja kuus surmaga lõppõvat haigust. Kohtulõgi ei saa tedä üten tükün viiä. Minno või sama saatus kätte saia. Tuu, et ma hää vällä näe, om illusioon. Savisaar lassõ kah paar aastat inne lihasüüjäbakterit Tondiraba jäähallin vissrauduga puugnit.

Ku mul hindäl joba Uma Lehe Ruitlanõ aig-aolt üle viskas, sõs tulõ midägi muuta. Kaegõ, Linna Ivo om väega hää, a kavva sa tuud vanna plaati kullõt, õks tulõ lõpus mõni Kepland vai Lepland ja tege värskimbät hellü.

Nii et vahtsõnõ Ruitlanõ tulõ teil määnegi aig löüdä. Parõmb varramba ku ildamaba. Egä küläpoodi trepi pääl om näid kats-kolm tükkü, säändsit, kiä elost kõkkõ tiidvä. A võtkõ sääne truksamb, väikumba läbisõiduga. Tüü om rassõ, nakkas tervüse pääle, perän lätt remont kallis.

Ruitlasõ tüü piät vaimuligu tüü muudu vällä nägemä. Ku Võõpson elli, võti pikä päävä üten uma lugõjaga viina. Inemise kõnõli mullõ uma murrõ är ja näil sai keremb, ku ma nuu aolehte panni. Vot niimuudu tetäs õigõlõ Ruitlasõ luku! Parhilla, ku ma joba pikkä aigu pudõlit peon ei hoia, ei olõ ma peris õigõ Ruitlanõ kah. Ruitlanõ piät inemiisi keskel elämä, mitte Tal’nan Kalamajan.

Mõtlõmi tuu pääle, ei olõ päävä ega nädäli küsümine, a mõtlõmi.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
väsünü miis

 

 

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit