Sa olõt hullõmb ku luupainaja! Nii üteldi inemise kotsilõ, kiä uma jutu vai tegemiisiga tõsõ närvi ai. Kost tuu ütlemine om tulnu? Vanal aol panti riijalasõ PAINU ala, hobõsõ luuki PAINUtõdi esi kotoh ja suusanõnaki kääneti PAINU all ülespoolõ. Arva, et säält om tulnuki tuu nimetüs LUUPAINAJA.

Luupainajat kiäki nännü ei olõ. Inemise mano tulõ tä sis, ku inemine om jäänü sälä pääle magama. Ku üles heränet, ei saa kätt, ei jalga liiguta ega hellügi tetä. Ja olõtki pikäle nigu kapstatünnü kaasõ all, millele kivi om vaotusõs pääle pantu. Ku kavva tuu sääne olõk kest, kas sekondi, minodi vai esiki rohkõmb, ei tiiä ma üteldä. Sis rasõhus kaos, helü päses vallalõ ja saat joba ka külge käändä. Olõtki saanu luupainajast vallalõ!

Luupainajat olõ ma esi minevä süküs tundnu.

Laanekivi Õie

Jaga seod artiklit