Naksi koton remonti tegemä, täpsembäle naanõ naas’. Pand’ as’a kokko, võtt’ latsõ kanglihe ja ütel’ ussõ pääl, et remont om alanu.

Alanu sõs alanu. Kõlisti sõbralõ, ütli tälle kah, et remont om alanu. Tä tull’ mu poolõ, tüüristakohvri näpu otsan, ohas’ ja pand’ kõik uma trelliaku laatma. Kolmõ päävä peräst oll’ vahtsõnõ tammõlaud maaha põrmandus saanu ja no ma tan sis niimuudu istu. Köögin pliit vallalõ lahutu, ei olõ kongi munnagi praati. Vetsun om üts tsill’okõnõ kraanikauss alalõ, sääl kõik suurõmb elo käügi…

Naanõ ja lats omma seonimaani külä pääl. Inne ku põrmand är lihvit ja vahatõt, liistu tagasi pant, kõik tuhat asja uma kotusõ pääle tagasi käänedü, ma näid ei näe.

Saina seest vahtva minno kraanikausialonõ toro ja määnegi haisulukk. Topsõ papõrd täüs, et es haisanu. Põrmand nõssi no 2 cm korgõmbahe, tuu tähendäs, et külmäkapp ei mahu inämb põrmandu ja sainakappõ vahelõ är. Pliiditagonõ sainaklaas, kohe kiäki suurvaim om tepslimulgu puurnu, ei passi kah inämb uma kotussõ pääle. No om seost saisust välläpäsemises umbõs kolm võimalust, kõik omma halva. Mille iist minno niimuudu nuheldas?

Luulõtaja põrmandut pandma laskõ! Veidükese vägivaldnõ, vai mis? Kas mõni põrmandupandja om kunagi mõnõ kõrraligu luulõtusõ kirotanu? Ilman ei olõ. Eloiso om lännü, a ma ei saa hinnäst esiki lakkõ riputa, selle et ma ei mõista sinnä konksi käändä, mu käe ei olõ säändse tüüga harinu.

Tammõpõrmand om kulakil. Lihtsä inemine pand linoleumi maaha ja eläs sama häste ku ütskõik kes. Ei määnestki poonmist ei vahatamist. Kõik pleki saat maaha mõskõ. Otav. Hää! Vali, määndse kiräga tahat. Tamm, saar vai püük. Tahat, panõ hindäle kasvai sekvoia põrmandu pääle. Ku millegiperäst puulõhna tarrõ tahat, hangi kostki paar peotäüt saepurru. Linoleum tetäs naftast, nafta om hää ja otav. Laotat rulli tarrõ piten lakja ja omgi põrmand pantu. Ei määnestki liimmist, kruvvõ käändmist ega päähallu.

Üüse ei maka kah inämb. Täämbä heräsi kolm kõrda trelliragina pääle üles, lei silmä vallalõ: üü, pümme, vaikus. Õnne tammõlavva hais tarõn. Saekaadri, mitte inemise elämine. Mul ei olõ hää tujo ja määnestki inemise olõkit ja seo lugu om teile tuuperäst, et ti seost kõgõst veidükese ossa saanu. Mi elämi üten kultuuriruumin, kuun nii hään ku halvan. Tuu tähendäs, et ku mul om halv aig, sõs olõs väega ülekohtulinõ mu käest parõmbat luku nõuda. Hää, nakka no põrmandut edesi nühkmä. Naanõ ja lats tulõ õks kuigimuudu tagasi saia.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
remondimiis

 

 

Jaga seod artiklit