Vaglakäkmismäng

Minevä aasta lehekuu lõpupoolõ varrahummogu jäie heki veereh kõndõh üts viirpuu-oss silmä. Sääl pääl olle kiäki hall, nii väiko näpo pikkunõ ja jämmüne ja karvanõ, parasjago umma hummogusüüki söömäh. Es olõ innembä säänest vakla viil nännü, nii et ega’s muud ku kipõlt pildimassina perrä juuskõ. Kes tiid, vast om määnegi harv vai muud muudu huvitav elläi.

Sai pildimassinaga tagasi tultus, a vakla es näe inämb koskil. Õnnõ puuossa ja jüredü lehe. No kohe tä iks minnä saie, vast om hinnäst är käknü. Otsi, otsi, joba puul tunni lännü, a midä ei olõ, tuud ei olõ. Naksi ossõ viil terävämpä egä nuka alt läbi kaema ja üts kotus tundu imelikku muudu, paksõmb ku muial. Noh, sääl tä sis ollegi, ilosahe ossakaarõga ütte sulanu.

Pildimassin sai tuu hummogu hulga tüüd tetä. Parõmba pildi saadi libligutiidläisile uuri. Esi arvssi, et vast om sinidse paelüüläse uma, a tiidläse ütli, et tollõ vagla omma külh sarnadsõ, a ei süü viirpuud ja olõ-i ka nii karvadsõ. Ku om, sis hoobis ploomikedriku (Odonestis pruni) vagõl ja säändsel juhul edimäne nägemine Eestih. Noid liblikit (lindasõ üüse) om iks vahel valgusõ pääle tulnu ja püütü.

A kes arvas, et sääne käkmine olõ-i midägi – kaegõ uma silmäga pildi päält perrä, kavva teil otsmisõga lätt, esiki ku tiiäti, et elläi om pia puul pildi lakjust pikk.

Orassoni Elmet


Orassoni Elmeti pilt

Odonestis pruni

Mi tii veeren kasus pikk viirpuuhekk. Umal aol sai kasuma pantus, selle et tii väega tolmas. Prõlla juusk müüdä asfalttii ja tolmupilve omma kaonu. Hekk kaits iks nüüdki kihvti iist.

Minevä keväjä naas’ viirpuu hekin silmä jüretüisi viiriga lehti. Mu poig sõitsõ nädälivahetusõl kodo. Tä uursõ viirpuu man, a es olõ nigu kedägi. Peräkõrd üte lehe veeren liigut’ kiäki ummi lõugu. Vahelõ jäi!

Vaia pilti tetä. Niikavva ku tä autost klõpsumassina tõi ja tagasi tull’, oll’ süüjä ärki kaonu. Kohe tä jäi? Läts’ peris kavva, inne ku löüdse, et vagõl oll’ täpsele ossaga ütte värvi ja häste ligi. Ossal õnnõ väiku paksõmb kotus, mis tuust, et tä es olõki inämp nuur, piaaigu valmis nukus saama.

Pildi saiva tettüs ja saadõtus ka Eesti liblikatiidläsele Viidalepa Jaanilõ. Viidalepp tunnist’, et tälgi kullu jupp aigu vagla löüdmises. Olla tõmmanu tsõõri ümbre, et ruttu üles löüdä. Kuuntüün tõisi huviliidsiga jõuti tundmisõlõ, et tegemist om meil harva libligu ploomikedriku (Odonestis pruni) vaglaga. Mis tan imestä, seo ollõv edimäne tuudliiki libligu vagla löüdmine Eestin. Nuuri vaklu, ku nä omma tsill’okõsõ, ollõv piaaigu võimalda löüdä.

Vagõl esi külh ilma vanõmbilda siiä es jõvva! Keväjä linnas’ aian egäsugumaidsi liblikit. A seo liblik om üüsene lindaja. Seo keväjä võtami uurmisõ ette ja kaemi täpsembäle, vast saami ka tuu liblikuga kokko ja näemi tävven ilon.

Sääne sai mu lugu tuust kinäst karvadsõvõitu hellest kõllatsõst pruunikast libligavaglast.

Viirpuu veretivä sügüse marjost, a mitte kavvas, mustarästä teivä puhta tüü…

Orassoni Rael-Adiina

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit