Harva kotoh käüjä kuuld ja näge terävähe, kuis inglüse kiil

eesti kiilde sisse hiil ja kuis maailmakülä peräle jõud

Linnuk om luhvtibuss – õnnõ istu ja sõida. Näütüses Tarto-Tal’na bussisõiduaoga (umbõs kats tunni) saat Tal’nast Amstõrdammi nigu niuhti. Midä sa tiit? Kaet aknõst vällä, ku saat. Mõtlõt. Pilvi pääl paistus kõgõ päiv.

Varrahummogunõ rahvas om hoimanõ. Kitsas om. Olõ katõ inemise vaihõlõ litsutu ni tunnõ hinnäst nigu kilu karbih. Linnuk om täüs. Pia jääs põldõ, mõtso ja liinu lapitekk sälä taadõ ni allpuul om meri. Mõlõmba inemise mu kõrval makassõ. Mul und ei tulõ.

Harilikult saa kodo kõrra aastah. Puhkõpäivi tulõ targalt tarvita ni kõrraga lubatas är olla kõgõ inämb kats nädälit. Olõ iks käünü üle Amstõrdami. Schipholi linnujaam om üts suur Paabõl. Umbõ suur – ütest otsast tõistõ kõndminõ võtt aigu, vaihõpääl passikontroll. Kuulõt ümbretsõõri mitmid kiili, inemise omma esisugutsõ. Schiphol om ilmaväreht, täüs luutuisi ja rõõmu, kodominekide helevüst vai puhkusõlõ mineki herevüst. Schiphol om õkva nigu Tarto. Ja Tal’na linnujaam – väiku, ummamuudu ni illos ku Liiva. Om jo nii, et ku Tartost bussiga Põlva poolõ sõitõh sinnä är saat, sis nakkat kuulma umma kiilt ni tiiät, et pia olõt kotoh.

Seokõrd tei kotoh kävven pall’o pilte. Proomõ hindäga üteh võtta nii pall’o, ku vähägi saa, et sis Inglüsmaal Newcastle’ih (Vahtsõliina) sõproga jaka. Eesti, esieränis Lõuna-Eesti luudus om nii umbõ illos. Kevväi jäi ildas, a varõssõlille ni sinininne oll’ nii hää üle aastidõ nätä. Säänest puhast sinist taivast ei näe koskil muial. Üüse omma nätä tähe, midä liinatulli kuma harilikult kaia ei lupa. Esiki lummõ anti seokõrd. Harilikult läbi rändävä haniparvõ omma seokõrd jäänü ka Kähri küllä pidämä. Hummogist omma nä kõik üteh puntrah kohki põllu pääl, valmis minemä ni süvvä otsma. Õdagist lindasõ nä umbõs sama ao pääle mitmõn parvõn jälki puhkamiskotusõhe.

Sai savvusanna küttä ja õdagu lõunu visata. Esiki mi vahtsõ ao ilmah om sann kotus nii hindä iho ku hinge harimisõs. Et saa sinnä õnnõ kotoh kävveh, om sannast saanu kombõtäütmine. Hää om tunnikõnõ savust mustõ sainu vaihõl higistä, laulda, ja peräst saa säält puhtamba süäme ni hindätundmisõga vällä astu. Sääl tõtõstõ tunnõt, kuis aig kõrras veidükesegi huugu maaha võtt.

Kodokülä oll’ iks sääne, nigu tedä mäletä. Vaiknõ. Ruumi om Vahtsõliina tihtsäle kokko litsutuisi majjoga võrrõldõh kõvastõ inämb. Om kotussit, koh olla ilma tõsõ inemise kaala pääl istmalda. Põllutöie aig oll’ tävveh huuh ni traktori egäl puul. Mul ku maalatsõl om nii hää nätä, et põllu omma küntü ja hoolitsõdu. Esäkodo ümbre laotõdi virtsa – ja õhuh oll’ seod tunda. Mitu päivä es olõ mõtõt mõssu vällä nööri pääle panda. Viläkülv käüse iks viil tävve huuga.

Uma kiil. Kristjan Jaak Peterson küsse kunagi, kas seo maa kiil ei või laulutuulõh taivahe nõsõdõh üles igävikku hindäle otsi. Mi kodotsõ keele omma nii väiko ni ilosa, näid võinu inglüstämise asõmal hoobis üles nõsta ni vällä näüdätä. Interneti-ao ilmah om inglüse kiil kõvastõ eesti kiilde sisse hiilnü. Vahtsid lainsõnno om pall’o. Võro kiil om harv luudusvara, midä koskil muial ilmah ei olõ. Om olnu hää, et rahvas iks kõnõlõs, et ilmus raamatit ni Uma Leht. Umakiilse uudissõ. Parhillatsõ kõnõlõja tunnusõ olõvat iks vanõmba inemise. No ku pall’o opatas umma kiilt ja kultuuri Vana-Võromaa kuulõh – Põlvah, Võroh? Ku tähtsä omma paikkundligu kombõ nuurilõ inemiisile? Ku pall’o nuuri võtt avaligult võro kiilt kõnõlda ni edesi viiä?

Tunnus, et parhillanõ tsiht om ehitä pall’o klaaskarpõ, mille sisse lukspuutõ ni Hesburgõrid tetä. Vai supõrmarkõtit liina sisse ja vällä, esiki ku joba mitu tükkü iih om. Suurõ karbi Tarto keskliinah omma täüs poodikõisi, midä om nätä egäl puul ilmah. Ku nuu huunõ säält vällä võtta ja kohegi muialõ, näütüses Inglüsmaalõ nõsta, ega sis suurt vaiht vast ei olõ, koh sa poodih käüt. Maailmakülä om tõtõstõ peräle jõudnu.

Mõtsa kaosõ. Õkva nigu määnegi tuhhin om Eestist üle käünü. Ütskõrd om nii, et kaet Võromaalt põh’a poolõ ni Tal’na liin paistus kätte. Mis valu inemiisil seo mõtsa ragomisõga om, et nii puhas tüü om tettü? Mõnõ langi omma viisakamba, mõnõ nigu lahinguväli. Mõni ime sis, et tuulõ viimätsel aol nii kõvastõ tõmbasõ – ei olõ määnestki varjo inämb, ümbretsõõri om kõik maaha raotu. Kas ka vahtsid asõmalõ istutõdas? Vai lastas võsul kassu ni tuust sis kunagi mõtsal – aastidõ peräst?

Linnuk lask allapoolõ. Hoimatsõ rändäjä heränese. Hollandi maalapi, meri ni kanali paistussõ. Schiphol tulõ lähembäle – ja pia olõ tagasi ilmavärehti man. Panõ uma märgüsseraamadu kotti, kirotõdu küsümüse mälo tagomastõ nukka ni ooda maahatulõkit. Tulõva aasta looda suvõ poolõ tulla – vast jaanipääväs. Sis näemi jälki, Vana-Võromaa.


Holtsi Leila,
Inglüsmaal elläv võro luulõtaja

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit