Egä nuka pääl müüdi lambalihha. Tuu oll’ edimäne asi, mis timahava Lindora laadu pääl silmä naas’. Eestimaal umma no külh vist kõik lamba maaha lüüdü ja lihas tettü. Lisas lihalõ oll’ viil tettü lambast konserve, pasteete ja vorsti. Tsialihha oll’ veidemb. Mõni tsiga vast viil eläs kongi. Suidsulihha ja lepäsuidsulihha oll’. Ei tiiä, mis näil vahet um? Vanastõ suidsutõdigi kõik liha lepäpuiõga. Osa lihha oll’ purkõ vai karpõ sisse tettü nii pasteedis ku konservis.

Sõira oll’ kah pall’o. Oll’ harilikku, oll’ tsesnaguga ja verevä piprõga, nii et suu jäi valla, ku maidsit. Kallo oll’ kah pall’o püvvet ja är suidsutõt, eski suidsurääbüst oll’ saia. Egäüts paksõ umma söögikraami maitsa, nii võisõt laada läbi kävvü ja kõtu massulda täüs süvvä.

Laadu pääl oll’ kuulda nii vinne, läti ku eesti kiilt. Vinläse möivä Irboska taari ja olt. Eestläisil oll’ müügil kalli hinnaga eeder. Lätläisil oll’ pall’o savitüüd, koetuisi korvõ, tuulõ ja muid asju. Eestläisil oll’gi inämbältjaolt söögikraam. A oll’ ka sannapinke ja muid puust müüblitükke, nii et võisõt hindäle terve elämise kokko osta. Ja egäsugust muud pudi-padi. Vanna killa-kolla mutriist kooni autojuppõni vällä ja latsilõ oll’ mitmõsugutsit kirivit asjo.

Pall’o pakuti mett. Oll’ tatrigu-, pähnähäitsme-, kanarigumett. Kost tuu mesinik täpsele tiid, kohe tuu mehiläne lindas ja määndse tutu päält tolmu korjas?

Lätläisil oll’ pall’o makjuisi, oll’ halvaad ja egäsugutsit kompvekke. Oll’ saia ka karvatsit tekke, karvamütse ja lõpmalda hulga sukkõ ja kindit ni langa näide kudamisõs. Kongi pakuti seljankat ja hernesuppi ja tõsõn paigan lämmit piirakit ja kohvi.

Ilma rahalda sai Kaitsõliidu lavva päält hilgadsi. Tuu oll’ kõgõ suurõmb kingitüs. Mul es olõki viil seo süküs hilgatsit kuhti külge panda.

Eläjit ma rohkõmb es näe, ku üten puurin magasiva kats armast kutsikut. Ega noid müüjit oll’ nii pall’o ja asjo tuhandit, et vast jäi mõni asi nägemäldä kah.

Ma esi osti verevä soosti seen kalla, lambalihakonservi ja umatettüt tsialihakonservi klaaspurgin.

Ilm oll’ kah õnnõs peris hää. Ku eelmine õdak sattõ Põlva kandin paks lumi maaha, sis laadu pääl oll’ mõtsaalonõ nii illos rohilinõ, nigu olõssi kevväi käen. Lummõ es näe rohkõmb ku mõnõ laatu sõitnu auto katusõ pääl. Paar kraati oll’ lämmind kah, paras jalotamisõ ilm.

Ainumanõ asi, mis mullõ silmä jäi ja minka ma rahulõ es jää, oll’ prahti täüs tiiviirne mõtsaalonõ.

Urmi Aili


Timahavanõ Lindora laat 28. rehekuu pääväl.

Jaga seod artiklit