Lätsi umalõ sõbrannalõ appi naisipääväl lillipuuti lille lõikama ja müümises ette valmistama vai tõisi sõnnuga üteldä, lille ilosas tegemä. Ku nuu roosi Hollandist tulõva, sis nä umma nii kokko pitsitedüisi pakkõ sehen, et tahtva hinnäst vällä sirota ja täüs juvva, inne ku müüki läävä.
Eesti tulbi ja nartsissi tulõva niisama paprõ seest vällä võtta ja pikkusõ perrä är sortiiri.

Tuu tüü um peris illos. Ainumanõ viga um, et roosi umma väega nõklu täüs ja nuu tulõva varrõ külest kõik är kor’ata, ja sis mõni nõgõl lätt iks näpu sisse kah. A muido ei olõ tüül vika.

Naisipääväl oll’ kõik aig poodin järekõrd nigu vanastõ sis, ku mõnikõrd mandariinõ müüdi. Inämbjaolt olli iks mehe, a mõni ütsik naanõ oll’ kah sappa är essünü.

Ja ma piä ütlemä, et eesti mehe umma arõnu. Ku vanastõ õnnõ vinne mehe ostiva ummilõ naisilõ üsätäüsi viisi lille, sis seokõrd ma näie uma silmäga, et eesti mehe es olõva sukugi kehvembä. Nä ostiva niisama suuri üsätäüsi lille ja lillipuntõ ummilõ naisilõ kah. Kae seo oll’ tasõ!

Kõgõ rohkõmb ostõti verevit pikki ruusõ ja sis valgit ruusõ ja sis tuuperrä tõisi kirivit ja muud värvi lille.

Ma kül mõtli hummogu puuti minnen, ku näie nii pall’o lille, et kes nä kõik är ost. A kae imet, õdagus olli pia kõik lilli är müüdü. Mõni ütsik häierm õnnõ oll’gi vaasi jäänü.

Tuust järelüs, et eesti mehe umma ka nakanu naisi väärilidselt hindama ja vast umma rahakoti ka paksõmbas lännü. Õnnõs um naisipäiv kõrd aastan, sis võit iks tuu nimel veidü vaiva nätä.

Naisõ muidoki väega tennäse mehi tuu iist, et näid meelen peetäs ja är ei unõhtõda – vähämbält naisipääväl!

Urmi Aili


Nätäl peräst naisipäivä nakkasõ lilli vaasin joba tsipa närvetümä. Rahmani Jani pilt

Jaga seod artiklit