Minevädsen lehen oll’ jutt tuust, et om väega kinä, ku mehe naisipääväl naisilõ üsätäüsi kaupa lille kinkvä.

Ütstõsõ vasta tulõ muiduki tähelepanõlik olla ja mitte õnnõ naisipääväl, a lõikõlille kinkmise suhtõn olõ ma tävveste vastapiditsel saisukotussõl. Lõikõlille olõ-i vaia kinki. Olõ umalõ mehele ütelnü, et timä mullõ noid ei tuus.

Tiiä, et taa arvaminõ tundus umbõlõ rummal väega mitmilõ inemiisile, kiä omma lõikõlille kinkmisega harinu ja esiki uutva tuud. A täämbäne aig om tõnõ, ku innembi oll’.

Lille kasvataminõ om hindäette tüüstüsharu. Kõgõ suurõmba lillituutja terven ilman omma Ameeriga Ütisriigi, Jaapan ja Holland, a järjest inämb kasvatõdas lille ka Aafriga maiõn.

Lõikõlille kasvataminõ käü küländ kipõlt ja et lilli olõ-i söögikraam, sõs pandas noilõ kontrolmalda hulga väetüst ja mürke. Tuu ummakõrda mõotas paigapäälist pinda, joogivett, õhku ja kokkovõttõn ka inemiisi tervüst. Kas mi iks tiiä, ku hulga ja midä lõikõlille pääle om tsiugut? Kas nuu mürgi, midä Aafrikan lille pääle tsiugutas, omma lubatu ka mi maal? Kas makõt vett ja maad, midä tarvitõdas lillikasvatusõn, saanu äkki är tarvita kuigimuudu parõmbalõ, näütüses söögi kasvatamisõs?

Tuust om nii hulga kõnõld, et maailma makõviivaru jääse järjest veidembäs ja ilma sünnüs järjest inämb inemiisi, kiä kõik tahtva süvvä. Muiduki kulus lille ilma piten lakjavidämise pääle ka hulga kütet.

Ku lilli kasusõ kasvumajan, om näile vaia kunstlikku valgust, kütet, ildamb jahutust. Võõralt maalt peri lillega või meile trehvädä sitikit, midä innembi es olõ. Miä tuu lillikene sõs iks tegelikult masma lätt?

Mõnõ mu sõbra omma lõikõlilli nimetänü koolnus lillis. Koolnu lilli mant olõ-i väega pikk tii koolnu inemise ja matitsidõ manu. Olõ iks imehtänü, et matidsilõ mindäs nii suuri lillipuntõga. Et inemise kulutasõ koolnu inemise pääle kokku viil nii hulga rahha. Kas kadunukõsõl tuust inämb midä om?

Nojah, niiviisi om alasi tett, sääne om traditsioon, austus, või-olla esiki staatusõ küsümüs (et avvustõt inemine saa inämb lille umil matidsil?). A nuu elävä lõikõlilli külmäse talvõl säälsaman är ja kunstlilli omma jälki mi keskkunnalõ hädäs.
Ärke saagõ võlssi arru: muiduki mi piämi austama kadunukõisi, a äkki mõtlõs vällä määntsegi tõistsugutsõ avvustamisõ viie vai sõs veidü keskkunnasõbraligumba moodussõ. Tan olõs mi lillega tegelevile firmadõlõ vahtsõnõ välläkutsõ: kõgõst paikligust kraamist tetä lillisäädit, midä olõs illus matidsilõ viiä.

Ja ka muul aol võissi inemise havvaplatsõ iks kõgõ luudusligu ja paikliguga ilusas tetä. Näi ütskõrd Võnnu vanan surnuaian väega ilusat havvaplatsi, miä oll’ sügüsedsel aol samblõ ja kanariguga är tett. Lihtsä ja süämlik.

Sünnüpääväle või jo minnä ka potililliga, ku iks nii väega tahat talvõaol lille osta. Matidsõlõ minti kah vanast alpikannipotiga. Mi hindä aiandi omma jälki naanu alpikannõ kasvatama. A suvõl võta lille uma pindre päält, korja mõtsast vai kraaviperve päält. Tulõ odavamb rahakotilõ ja keremb keskkunnalõ!

Fastrõ Mariko


Illus, lihtsä ja süämlik samblõ ja kanariguga är tett havvaplats Võnnu vanan surnuaian. Fastrõ Mariko pilt

Jaga seod artiklit