Kaemalda toolõ, et võrokõsõ, kiä olli kutsutu 10. põimukuul Eesti pääväle Minskihe, es mõista valgõvinne kiilt ja valgõvindläse, kiä Tal’na Võro seldsi ansambli Liiso laulõ kulssi, es mõista võro kiilt, saadi ütstõõsõst ummõhtõ häste arvo.

Muusikal om joba sääne võim ja vägi, et ütstõõsõst saias sõnnulda arvo. Tävvelidses kinnitüses om tuu, kuis laulu «Võrokõsõ tandsva» aigu ka valgõvindläse tandsu vallalõ leivä.

Nopri Tea oll’ Liiso kava nii kokko pandnu, et edimält olli rahvalaulu, sis tulli rahvaligu laulu ja perämädses säändse hää trukiga autorilaulu. Kõva trukk oll’ hindäl kah seeh, selle et vastutus oll’ suur ja esinemise aig oll’ ette antu, tuuga pidi nakkama saama. Lätsimi nii huugu, et vällähõikaja pidi meid jahutama sõnnuga: «Laskõ no rahval laulõ vaihõl rohkõmb kässi kokko pessä!»

Liiso astsõ uma kavaga Minski raeplatsi pääl üles kats kõrda. Rahvast oll’ pall’o ja vasta võeti meid kistumalda häste. Ku lava päält maaha saimi, tahtsõva kohaligu mi «ürgrahvarõivit» lähembäst uuri, esieränis kaalaehtit, ja kõik aig taheti pilti tetä.

A meil läts’ jo kipõs, pidimi jõudma kokkosaamisõlõ Valgõvinne Eesti seldsiga. Näide pääligu Oliveriga oll’ nii kõnõldu. Jõudsõmi siski kinäste. Egäüts kõnõl’ mõnõ sõnaga hindäst ja lõpõtusõs sai üüldüs, et ku taad kinnä ettevõtmist (Eesti päivä) jälki kõrraldõdas, ei nakka mi vasta, ku viil kutsutas.

Reisifirma puult tetti külh liinaekskursioon, a nii suurõ ja ilosa liina puhul olõs vaia mitut. A joba nättü klaasitehassõlõ ja Dudutki vabaõhumuusõummi võinu tõõsõgi tsõõri tetä.


Tal’na Võro seldsi ansambli Liiso Minskin püüne pääl.

Müürsepä Külli

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit