«Sa olõt nigu Koidula!» terehtäs minno Merilai Arne (58), eesti kirändüse profesri, ja and tuuga mõista, et ma uma esä lehte olõ trehvänü tegemä. Umma oppajat om suvõl tsipa andsak nätä, nigu ka tan Liinakuru talo moro pääl olla.

Kirändüstudõngi pidävä profesri maakoton egä kooliaastaga lõpun keväjäkuuli. Seo piimäkuu alostusõn oll’ 12. kõrd katõ päävä joosul ettekandit kullõlda ja üüse säänest olõngit pitä, mille pääle perän mõtõldõn ei tiiäki inämb, oll’ tuu unõn vai ilmuisi. Luulõtama pand tuu üü. Ja perrä õhkama.

Istumi kimmäst tammõpuust köögilavva taadõ, midä peremiis õks egä kõrd kitt, ku siiä trehvä. Om tunda kerget sefiirihõngu. Kodotunnõ tulõ pääle. Olõgi jo siiä tulnu, et tuust arvo saia, mille õkva tan Võromaa põh’aõdagu ja mõnõn mõttõn ka ilma veere pääl seo tunnõ egä kõrd vällä lüü. Kaardi perrä olõmi Visela külän, a Merilai esi tuuga nõun ei olõ. «Mu arust es tohtnu seod esiki küläs nimmada, Visela om kül nimes, a ma saa-i arvo, mille peräst. Kon om seo külä, kon om seo keskus. Innembä oll’ lihtsähe vaia kotussõlõ nimi anda. Seo siin om periselt rohkõmb Restu-Madisõ.»

Talo hainavidämise iist

Kõgõpäält huvitas minno tuu, kuimuudu seo kotussõ lugu ülepää alostusõ sai.

«Mul olliva iinkujo nigu Kõivu Madis ja tõsõ. Nimä peivä kah suvõmajju. Pääleki mõtli, et ku latsõ tulõva, piät iks koskil maakotus olõma. Aolehen olli kuulutusõ ja õkva ku sõaväelaagrist pässi, tulli kõrraga seod kotust kaema ja mõtli, et passis külh. Tuu oll’ 1984. aastaga süküskuu lõpun. Tan hoovi pääl kasvi kolm vahtrapuud ja nä ütenkuun olli ku kera, miä oll’ nigu kuld. Puu miildü esiki rohkõmb ku talo. Maja kotsilõ oll’ selge, et seoga tulõ hirmsahe tüüd. A ostimi är. Tuu oll’ peris kallis umal aol, 4000 ruublit. Puul võti lainu, puul sai vanõmbidõ käest. Läts’ peris pall’o aastit, ku ma möi kolhoosilõ nii pall’o haina, et sai tuu raha tagasi. Kümme kopkast oll’ kilo. Hää mitu tonni haina sai sälän lakka kantus. Kolhoosi käest pidi viil ostmisõs lupa kah küsümä. Lubasiva, eks taa näide meelest üts kolgas oll’.»

Inemine ja kotus

«Tuust aost om no 35 aastakka, ma olõ iks väega põlinõ elänik siin. Tassakõistõ olõmi tan kõik aig kõpitsõnu, elektri ja viivärgi sisse pandnu. Hää, et om kotus, kon toimõnda. Nigu Heidegger ütles: «Jää maalõ truus.» Ja seo om peris õkva mõtõldu, mitte abstraktsioonina. Liinainemine kah tund, et piät kotussõga kokko pasma. Timä maa om liin ja sõs tä om liinalõ truu ja ei saaki arvo seost maainemise värgist. A maa piät iks inemisel seest läbi käümä. Tuu om olõmisõ osa. Midägi müstilist tan ei olõ, seo om peris reaalnõ.

Ma olõ jo esi kah maapoiss. Imäpuulnõ suguvõsa om Tuduliinast ja säält lähküst – Peipsiveere, Iisaku ja Avinurmõ kant. A latsõn elli hoobis Kehra alõvin. Võromaal om iks tõistmuudu. Elotundminõ ja esiki inemiisi näokuju. Lätläisiga kuikimuudu sarnatsõmb tõug. Ja maastigugeograafia kah mõos inemisele. A päämidselt iks kiil. Keele kaudu näet sõnno ja mõistit tõistmuudu. Ja säält tulõgi vahe sisse.»

Keväjäkuul

Sai teedä, et inne keväjäkooli tegemist om tan ka varramba säändsit ettevõtmiisi kõrraldõt. «Velskri Mart oll’ tuu, kiä ütel’, et teemi as’a ammõtligus, määnegi vahtsõnõ löüdüs seo es olõ. Tassakõistõ naksi siin rohkõmb ruumi tegemä, et vihma aol saanu «kultuurimajan» olla. (Näütäs aida pääle.) Ja magamisalussõ ehiti.

Ma piä säändsest as’ast väega luku. Tudõngi tulõva hariligust keskkunnast vällä, a samal aol opminõ lätt iks edesi. Emotsionaalsõlt saa punkti panda aastalõ ja umavaihõl läbi kävvü. Seod ei olõki periselt nii pall’o. Üliopilaisil om hää olla, nä tundva, et kiäki iks huul näist. Ja tuu mass kõrraldamisõ vaiva.

Pikäpääle om siist pall’o kiränikkõ läbi käünü, näütüses Õnnepalu, Mikita, Krull. Või üteldä, et meil käävä praktiku külän. Kõnõlõsõ, kuimuudu kirotaminõ käü. Om ka säändsit käünü siin, et hoia pääd kinni, määndsit tegeläisi om olõman ja midä nä mõtlõsõ. A näid om sama hää ja kasulik kullõlda ku noid, kelle jutt sullõ miildüs. Egäsugutsit om olnu. Üts tahtsõ kõpskängiga riibu ja nuu vaiu muidoki mulla sisse. Tuud oll’ peris lõbus kaia.

Vaihõpääl mõtli, et kümme aastakka om seo keväjäkuul siin Liinakurul olnu, teemi määndsengi muun kotussõn. A ti naksiti esi vasta, seo oll’ mullõ suur üllätüs. Muidoki om mul hää miil, et ti tõtõst tahati siiä tulla. Vast tuu hääolõminõ lätt edesi. Nigu Kaplinski kunagi kirot’, et käve Soomõn ja sääl olliva pini rahuligu. A Eestin omma hõela. Arva, et ku peremehe omma õnnõligu, sõs olõ-i pinil kah millegi peräst kuri olla. Mullõ tan miildüs, olõ jumala rahul. Tuu tunnõ lätt vast ka tudõngidõ pääle edesi.»

Nall’a piät saama

Mullõ jäi sissesõidutii veeren maan silmä määnegi andsakidõ märkega kullanõ ront. «Oll’ mul üts nott siin, igäväne jurak. Mõtli õkva, et seost piässi kujo tegemä. Kai tälle otsa ja näi – seo om jo Peko! Taa om sääne, et täl omma nii mehe ku naasõ tunnussõ. Säänest asja olõ-õi viil nättü, a kiä tuu kiild. Pääleki om täl kats pääd. Ma panõ tälle viil sinidse mütsü kah päähä nigu pilve. Sõs vast mädänes veidemb kah. Pai pidi olõma peris hää sambapuu, tõmbas hinnäst vett täüs. Kaemi, vast kümme aastakka iks pidä vasta. Näet sis, midä ma tan suvõl tii. Tii hindäle kulladsõ kujo, seo om klassikalinõ värk, nigu ballaadin kuldnaasõst. A nall’a piät saama!»

Protsess ja rahulolõminõ

Tuud, et profesrilõ krutskiliidsi asjo tetä ja kõnõlda miildüs, tiiä ma väega häste. Es lää kavva aigu, ku tä joba järgmädse nal’aga (a tuu om kõgõ targa jutu tävvendüses) vällä tull’.

«Periselt piässi ma ütte artiklit kirotama, a võiolla om patt tuuga põimukuun pääle naada. Suvõl piäs iks muud tegemä, olõ-õi kirotamisõ huuaig. Esieränis hää om viil, ku mõistat muud tetä, tiiät näütüses, kuimuudu hüüvli tüütäs. Säändse kujo tegemine ja määndsegi romaani kirotaminõ – tuu om üts ja tuusama. Sammamuudu märgotat, olõt helevällä. Kujondat matõrjalist määnestki asja. Ma ei näe määnestki vahet. Vällä arvada tuu, et üte mõo om väega kotusõpääline. Tõõnõ om vällä ant, a kiäki iks ei loe. Ja ei saa arvo. (Naard.) A protsess ja rahulolõminõ omma sama. Lahendat kõik aig ülesandit tegemise aigu, põhimõttõlidsõlt tiiät, miä vällä piät tulõma, pilt lätt selgembäs. Tuuga tulõ mul üts nali miilde: …ja sõs lei Jummal silmä ja näkk’, ku hää tä om. Hahaa, järeligult täl hindäl es olõ kah inne silmä. Sõs lei tuu ja sai nägemä. Kai, et oo, olõ-õi hätä! A kost lambist tä tuu lei ja mis hää peräst? Tuu om luumisõga sammamuudu. Saat määndsegi as’a valmis ja näet, et oh, nii piätki olõma! Ja imelik, et tuud innemb sääl es olõ.»

Ka tuu om teedä, et ku maru pall’o nall’a saa, tulõ tassakõistõ jutt är lõpõta, muido või asi peris käest minnä. Lää är rassõ süämega, Liinakurul om egä kõrd nii põnnõv ja hää! Ja paistus, et tan määnestki muud salahust ei olõki, ku inemiisi hindä huul ja tüü. Kotussõl om tihtsäle suur vägi, a kotussõ olõmanolõmisõst õnnõ ei avida. Tuuga om vast sama lugu, miä puutüü, luumisõ ja Jumala silmäteoga – tiit asja süämega ja perän kaet, et oh, tull’gi maru hää vällä.

Rahmani Hebo


Merilai Arne ja timä «kuldaväärt miisnaanõ» Peko-Peka. Profesri meelest võinu egäüts hindäle säändse kujo tetä ja mille es võinu kah määnestki Pekodõ võistlust vai kokkosaamist pitä. Rahmani Hebo pilt

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit