Mõnõ inemise kotsilõ üteldäs, et tä om tsipa «lihtsä». Tuu all mõtõldas, et nigu ullikõnõ vai midägi säänest, et timä juttu massa-i nii väega kullõlda. Mõni kõnõlõs jälleki maru keerulist juttu. Nii keerulist, et esiki timä sõnnust saa-i arvu. A säänest inemist arvatas inämbüisi targas – kuis tä muidu mõist nii keerulist juttu aia.

Periselt jääs jutt õks jutus. Ka väega lihtside sõnnuga saa üteldä midägi suurt ja sügävät ja sammamuudu või targa näo ja keeruliidsi sõnnuga aia uskmalda ulli juttu.

Mõni jutt paistus edimält õigõ, a ku nakkat perrä märkmä, lövvät, et kõnõlõja om tennü köüdüssit otsõn via. Üts miis kõnõl’ mullõ ildaaigu mehest, kinkal oll’ korgõmb haridus, a traktori mootori man es mõista tuu haritu miis midägi tetä. Kõnõlõjat pand’ tuu imestämä: kuis saa olla nii, et tõõnõ om korgõst haritu, a ei tiiä mootorist niipall’ondki ku timä, lihtsä inemine. Kõnõlõja es panõ umma juttu kõnõldõn tähele tuud, et tõõsõ inemise korgõmb haridus ei olõ saadu mootori remontmisõ eriala pääl.

Et hindä jaos pilti ilmast selge hoita, om vaia kriitilist miilt. Massa-i laskõ hinnäst mõota loetu vai kõnõldu jutu vormist, tähtsä om perrä märki, midä üteldi, määne mõtõ om kõnõlduisi sõnnu takan.


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Jaga seod artiklit