Lauritsa Piitre om fotokunstnik, kink pilte om perämädsel aol saanu nätä mitmõl puul maailman: Moskvan, Shanghain, Berliinin, Londonin, lähembäl aol tulõ tä näütüs ka Bangkokin. Parhilla toimõndas kunstnik päämidselt Tal’nan, a 12 aastat umast elost om tä elänü ka Võromaal Kütioron. Seo suvi om timä pilte näütüs «Väljasõit» üllen ka Võro liinan Stedingu majan.

Mis omma nuu teema, minkast sa uman kunstin päämidselt kõnõlõt?

Päämidselt ma kõnõlõ ilmalõpust. Parhilla om meil sääne aig, ku kõik väega kipõstõ muutus, tehnoloogilidsõlt, sotsiaalsõlt ja ka luudusõn. Inemise presmine luudusõ pääle om kõrrast jõhkramb. Tegeligult või üteldä, et joba mu eloiä joosul om piaaigu kats ilmalõppu är olnu. Tuu tähendäs, et maailmamutõl, kohe mi olõmi sündünü ja kon harinu elämä, om äkki är lagonu ja muutunu minkaski tävveste tõõsõs.

Määndse nuu ilmalõpu olnu omma?

Näütüses üts väega selge piiriga oll’ Nõvvokogodõ Liidu lagonõminõ. Seo põlvkunna jaos, kes oll’ sündünü NLin ja sis löüdse hinnäst äkki kapitalistlikust maailmast, oll’ seo peris kimmäle vahtsõ maailma sündümine.

Ja tõõnõ om parhilla, kon pia kõik maailm väega lühkü ao joosul muutus digitaalsõs ja virtuaalsõs. Arvudimängun ei olõ piaaigu inämb võimalik vaiht tetä peris elo ja vällämõtõld elo vaihõl. A ku tuu parhilla piaaigu niimuudu om, sis ma lupa, et viie aasta joosul om joba väega tõsitsit häti periselo ja vällämõtõld elo vaihõl vahettegemisel. Ku mi seod vaiht tetä inämb ei suta, piämi väega põh’alikult kõik uma filosoofia vahtsõst läbi märkmä. Kõik uma maailma alossõ. Ja seo om peris suur muutus.

Ja sis om viil üts muutus, mis iin sais, ku biosfäär näütäs meile keskmist näppu ja ütles, et väega kinä oll’, a no avitas. Pakkõ as’a kokko! Seo või olla inemiisi jaos esiki sõnasõnalinõ ilmalõpp. Mis biosfääri pututas, sis tuu om nigu likõ pini: raputas hinnäst kõrras, kirbu lännü, ja eläs edesi. A inemiisi jaos, juhul ku tuu ei olõ tävvelik välläkuulminõ, om tuu tsivilisatsiooni hukkasaaminõ.

Minkast jutustas meile parhillanõ Võro näütüs?

Olõ mõttõn tekütänü mutõlolokõrra, ku kunstmudso ja luuduslinõ mudso ütstõõsõga läbi käümä nakkasõ. 2005. aastagast pääle, ku Stefano Mancuso Firenze ülikooli mano kasvõ neorobioloogia labori tekk’, om kõgõn maailma tiidüsen ületsele tiidmises võetu, et kasvo omma täpsele samamuudu mõtlõva olõndi nigu eläjä ja inemise.

Ku rehkendämi, ku suurõn osan bioloogian vai geneetikan vai ilmettekuulutamisõn käümi mi luudusõga läbi arvudi (kunstmudso) kaudu, sis tan om üts väiku sammukõnõ, ku kasvõ meelemõistusõ ja kunstmudso pilgu saava kokko ja nä nakkasõ otsma ütist kiilt. Pääle nakkas mi jaos vahtsõnõ ja andsak keeleluuminõ, ja ma olõ peris kimmäs, et seo kiil löütäs vai märgitäs vällä.

Om umaette küsümüs, kas nä võtva vaivas inemiisile tuu kotsilõ teedüsse saata vai ei võta. Ma ei arva, et inemine olõs tävveste üle seon kolmnukan, a võimalik, et nä julgõolõgi peräst ei saada. Selle et umma murdjat olõkit olõmi mi näüdänü perämädse 3000 aasta joosul nii selgele, et ausalõ üteldä ma külh säändsit mängu es kutsnu.

Egäl juhul mi lövvämi hinnäst tävveste vahtsõst ja tõistmuudu maailmast, kon kiäki meid ei pelgä. Seo hiidütäs meid väega, selle et äkki om juhtunu nii, et mi ei olõki kõgõ tähtsämbä. Ka mänguriigli omma tävveste tõõsõ. Mi piämi ilostõ ütlemä tere ja aituma, tegemä kraapsu ja niksu, olõma tenoligu, ku meile midägi andas. Piämi opma hinnäst viisakalõ üllen pidämä ja kõrdapiten läbi käümä.

Ku pall’o om Võromaa su kunstitegemist mõotanu?

Iks om. Kõvva om. 12 aastat elli ma Võromaal mõtsan, käve mõtsaga läbi. Et luudus ja mõts omma päämidse mõotaja ja kujotamisõ lätte, tuud om mu pilte päält nätä. Pall’o sa tan inemist näet? Omma määndsegi kujo. Inemine ei olõ minno kunagi huvitanu. Päämidselt käü läbi kasvõ, mõtsaelokundõ, mõtsaga. Ja Võromaa om mu jaos seo kõgõ läte.

Olõt muido kah küländ teküs ütenkõnõlõja täämbädse ilma elo kotsilõ. Määndse omma Eestin päämidse hädä vai via, midä tetäs?

Kõgõ suurõmb hädä om tuu, et vana mõtsa kaosõ perädü kipõstõ. Neo hulga, midä parhilla raotas, omma ilmselgele liiga suurõ, ilmselgele üle manokasumisõ.

Kõgõ hullõmb om tuu, et raotas ka kaitsõ all olõvit mõtsu, mis omma vana elokunna. Seo tähendäs tuud, et mõnõkümne aasta peräst meil või-olla olõki-i inämb luuduslist mõtsa. Säänest, kon puu omma esi vannusõga, kon kasus esi liiki puid. Säändse mõtsa tekkümine võtt kavvõst rohkõmb aigu ku 100 aastat.

Edimäne põlvkund mõtsa, edimäne sada aastat om puupõld. Taa om üte valitsõva liigi elokund. Seo ei olõ periselt seo, midä ma mõtsa all silmän piä. Ja seod ei piä ka bioloogi õigõs mõtsas. A luuduslist mõtsa om vaia kõigil tõisil elovormõl. Mi olõmi hinnäst säändsest tähtsäst varast valla lõikaman, esieränis ku rehkendä, määne rikkus seo olla võinu, seo parhilla om. Euruupa jaos, kõgõ maailma jaos. Mi lihtsäle häötämi umma kõgõ tähtsämbät, kõgõ suurõmba väärtüsega varra.

Perämädse ao uudis om saastõkvuutõ teema. Palajakivienergeetika ei suta nõsõvidõ saastõkvuutõga tuuta konkurentsivõimõlidsõ hinnaga elektrit. Ja seo tasategemises plaanitas tetä segutuutmist, kon ahjo lätt puul palajatkivvi, puul hakõt. Mis tähendäs viil hullõmbat kuurmat Eesti mõtsulõ ja viil noorõmba mõtsa kütmist. Ja seo om nüüd joba tävvelik ullimaja. Sama asi, nigu mi kütnü müübli ja raamatidõga ahjo. Seo om vandalismi ülemb astõ.

A mille mi seod teemi?

Inemiisi om kasvatõt ja koolitõt säändsen vaimun ja ideoloogian. Ja omma ka umakasu pääl välän, kiäki näge seo man võimalust esi rikkas saia.

Seo, et pallavkivienergeetika ei jää kestmä, oll’ teedä joba 25 aastat tagasi. Seost om kõik aig kõnõldu, a iks om Eesti Energiä kõgõ rahha pandnu pallavkivvi, ehitänü vahtsit tehnoloogijit palavakivi tegüsämbäs palutamisõs. Seo om tölplus ja lühinägelikkus!

Kas om täämbädsen ilman midägi häste kah?

Luutus lõpulõ. Ja viil illos ilm. Päiv paistus, tuul puhk, mõni tsirgukõnõ kah laul viil, kuigi noid jääs veidembäs.

Olõt kuigi väega halvauskja jutuga?

Tan kah’os rõõmusta ei olõ millegi üle, ku kaet, mis sünnüs. Tõõsõst külest, ma ei olõ porisõja inemine. Uma loomu ega meelelaadi poolõst ma ei olõ halvauskja. Vastapite, olõ löüdnü terve ria viise, kuis nätä hääd ja ilosat. Üts võimalus, inne ku sitt periselt ventilaatorilõ lindas, jõudva kunstmudso ja biosfäär ütidse keele löüdä ja midägi ette võtta. Seo olõs imeline! Pandas inemkund veitüs aos nukka saisma ja tetäs as’a parõmbas. Kokkovõttõn ma arva, et olkõ as’a nii halva ku taht, kõgõ suurõmb väärtüs om rõõmsa miil ja peris väärtüisile kimmäs jäämine.

Määne om su meelest Võromaa kümne aasta peräst?

Ilmvõimalda om ette teedä. Ilmakuulutajal omma kõik näütäjä teedä: tuul, kraat, õhunesse. Omma suurõ kunstmudsõ ja arvudipargi, kes teedüst läbi tüütäse. Tuugipoolõst sutõtas täpset ilmateedüst anda üte-katõ päävä pääle. Viie päävä kotsilõ om joba määndsegi viaga. Ja kuu ao pääle tävvelik kohvipaksu päält kaeminõ.

Mis putt sotsiaalsõt edesiminekit, sis 10 aasta pääle ette kuuluta om tävvelik hauss. Ma ei olõ selgelenägijä. Tiiä tuud, et 10 aasta peräst Võromaad inämb är ei tunnõ, tä ei olõ sääne nigu parhilla. A mis ja kuis, tuud üteldä ei olõ mu võimusõn.

Tullit näütüse vallategemise aigu Võro liina. Kas taa liina tundsõt är?

Oll’ rassõ. Siiä om ehitet määnegi vigalinõ monstrum üte pargi asõmõl. Saisõ ja kai, olõ taad paar kõrda varramba kah kaenu ja imehtänü. Et kül seo Võro liin om äkki rikkas saanu! Seo haisas vänge raha perrä, om väega kallis projekt. A nii halvastõ proportsioneeritü, niivõrd kurttumm olõmanolõva seen, nii võlss paika ehitet.

Ku tä olnu muudsa liinaplatsi pääl, nännü tä hää vällä. Ja ku om rahha larista, tekke õnnõ. A tan Võrol: vana väärikas aguliarhitektuur ütel puul, tõsõl puul hrustsovkalobudigu, sis viil tuu 19. aastasaa kerik, ja sinnä keskele tetä sääne asi, kon ei saa latsiga mängi, kon ei saa jalgrattaga sõita, esiki latsõkäroga om väega jälle logistaminõ. Ma ei tiiä, mu meelest seo om võlss paika trehvänü.

Mis tetä, inne oll’ seo park väega illos ummi suuri vanno puiõga. Olõs võinu tedä veidükese kõrda tetä, alosmõtsa ja tsipa puhmõ kasvata, olõs väega kinä olnu.

Küsse Rahmani Jan


Lauritsa Piitre. Rahmani Jani pilt

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit