Taa lugu juhtu mukka periselt – ma näi tedä periselt unõn.

Tulõman oll’ üldlaulupido ja tuus aos anti mi koorilõ päävarjo üten suurõn pääliina koolimajan. Kõnõldi, et taa om Gustav Adolfi gümnaasium, a vällä kül es näe niimuudu. Maja saisõ ka võlss kotusõ pääl. Oll’ määnegi harilik vana moodu perrä ehitet kuul – põrmand oll’ vast inne suurt pito üle võõbatu. Pannimi sõs uma madradsi ja magamiskoti klassitarrõ maaha ja tundsõmi hinnäst nigu koton. Mul oll’ kuigi hallõ olla ja hiitse inne tõisi magama.

Järgmädse hummogu, ku hambit mõskma lätsi, es tunnõ hinnäst piiglist är – silmi ümbre olli paksu hüdsimusta tsõõri ja huulõ olli kah väega valgõ. Kai õkva mitmõ küle päält, a pilt oll’ üttemuudu jälle. Naksi pelgämä, et mõni hirmsa tõbi om üleüü kallalõ tulnu.

Säändsen olukõrran oll’ edimäne mõtõ tuu, et tulõ imäle kõlista. Kõlistigi ja püüdse väega tasalikult seletä, mis tunnusõ omma – pääst olli joba kõik hirmsa mõttõ läbi linnanu. Ütli sõs: «Imä, mul omma silmi ümbre suurõ musta tsõõri. Eelä viil es olõ.» Imä küsse tuu pääle: «Vast om kiäki nuu sullõ joonistanu?»

No kuis tä kül saiõ niimuudu üteldä! Ma eski murõst murtu ja tä viil naard minno! A imä sõnna jo õks kullõt, lätsi sis, telehvon kõrva man, piigli mano tagasi. Tõmbsi sõrmõga silmänukast – ja läts’ki kõik tuu tunnus lakja! Olli veidü segähüsen ja ütli: «Jah, omgi joonistõt.» Imä suuvsõ viil hääd päivä. Nii tuu kõnõ lõppi ja mul oll’ väega suur kergendüs, et om viil elopäivi antu ja saa laulupito nätä.

Ku üles heräsi, lätsi egäs juhus periselt kah piigli mano. Õnnõs es paistu säält määndsitki olümpiärõngit.

Kuslapuu Kaisa

Jaga seod artiklit