Mi olli sõsaraga ütevana, tuuperäst teimi latsõn kõiki asju kuun. Vahel õks kiusassi ja iksõ kah. Seo lugu sündü, ku mi olli kuus aastakka vana, imä ütel’ – säitsmes pääl.

Latsi aru saatsõ ekä tegemist, mis sündü tarõn, muru pääl vai nurmõn, juhtu kas hindä vai eläjidega. Meil elli tuukõrd mitu kassi, a ütel õnnõgi olli poja, egä aasta kats vai kolm kõrda. Tuu virk vesihall imäkass oll’ kõgõ parõmb elläi. Tä es räugu konagi köögiussõ iin süüki, käve esi nurmõn, mõtsan, tarõ pääl vai oja veeren ja tull’, hiir suun, tagasi umma saaki näütämä. Väega virk oll’ tä sis, ku poja naksi joba kõvva süüki süümä. Tä tõi näile hiiri, kiä vahel viil joosi, nii et väiku kassi sai püüdä ja mängi.

Tuu vesihall pedäsi hinnäst nigu maja peremehes – üttegi võõrast pinni vai kassi es lasõ tä muru pääle tulla, ku täl poja olli. Ai uma karva suurõs, tekk’ kurja hellü ja hüpäs’ küüdsiga pinile vai kassilõ nõnna, nii et vainlanõ pagõsi hirmuga.

Mi hoitsõ väega kassõ ja kassipoigõ. Ku näil silmä joba pään, võtimi üskä ja tõimi tarrõ. Vahel vahtsõ näid mitu tunni, ilesti ja kaiõ, määne om kõkõ ilusamb. Mõni oll’ imä muudu hall, mõni kirriv, musta-valgõt karva, mõnõl käpäkese valgõ, muidu must, mõni peris valgõ. Vahel lätsimi sõsaraga tüllü, ku mõlõmba tahtsõ hindäle ilusampa, et olõs nigu uma vai. Mamma ütel’ külh, et kassipoigõ ei või väntsütä, nä läävä rojus, a mi lubasi näid häste hoita. Tõimi väikeisi kassipoigõ tarrõ, teimi näile hällü truuba kõrvalõ nööri otsa köüdetü räti sisse. Sääl mi näid hällüti ja kussuti, ku nä esi iksõ. Mamma ütel’ külh, et kassiimä taht näile süvvä anda, viige vällä.

A mi arvssi, et vana kassi hindä võit sisse tuvva. Sis rüükse kõik kassi, nuu, kes hällün, ja vana kass, kes ussõ takan vällä tahtsõ, kooni pahandus sängü ala tull’. Kassipoigõ tull’ vahel nii pall’u, et pandsõ mõtlõma. Vanaimä püüdse näid salaja uputa, mille peräst mi jäl iksõ. A kavva sa õks nii pall’u kassõ kasvatat.

Ütskõrd suvõ algusõn olli väiku karvapoja kaonu. Imä ütel’, et Variku esäne kass murdsõ nä är. Või taad ikku, murõt ja pahandust, mis meil sõsaraga oll’. Imäl sai ka kogõmalda tuud ültüs Variku kassi pääle. Mõnõ päävä peräst oll’ Variku-imä uma katõ lehmäga mõtsa veeren, kon kasvi lehmile hää hain ja vesi kah viil kraavin. Sis tull’ meil sõsaraga sõaplaan vana naistõrahvaga õiõndama minnä. Mi olli õigust täüs ja pahanu, ku kraavi viirde jõudsõ.

«Ti kass sei mi kassipoja är! Tuu oll’ suur kuritüü ja tõi meile pall’u murõt.»

Variku-imä es mõista suurt kosta, kas saiõgi mi jutust arru. A meil oll’ süä õigust ja kurjust täüs ja mi pahandi edesi: «Ti piät mi kassipoja vällä masma, ütskõik kona!» Imäkene hiitü är ja ütel’: «Kae kos omma karistaja ja prokuröri!»

Ku kassipoja joba suurõmba olli, piimä laksõ ja leibä seie, sis kävve mi sõsaraga näid tõisilõ pakman. Harva läts’ õnnõs mõni esäne poig är anda, poiskõsõ naari mi üle ja paki meile ummi kassipoigõ vasta. Nigu ärimehe, nõudsõmi mi kah väikese kassi iist tasu – suurõ nõgla vai nagla vai sõira. Mõnõn paigan olli kutsiga, nuu olli kah väega ilusa, a naabripoisi käsi meil kodu minnä.

Perän latsõpõlvõ om mul olnu pall’u kassõ, a tollõ ao kassi omma kõgõ parõmbalõ meelen.

Patte Maimu


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Jaga seod artiklit