Mi perrele anti inne sõta Eesti aigo Räpinä vabadussamba platsi kõrrahhoitminõ. Tuu iist sai säält niitä haina lehmäle.

Päält sõta tull’ Venne aig. Sammas laste õhko. Heitämine oll’ suur ja plats oll’ kivimüräkit täüs. Esä nägi, et sammas jäi pia tervest, aga kohe peräst kattõ, es tiiä kiäke. Platske tette tasatsõs. Parteilästele tull’ mõttõhe, et piässe ummilõ sõakangõlasilõ kah samba pistö pandma – kotus olõmah.

Räpinäl joht lahinget es olõ, aga mitmõst paigost kor’ate rutuga matõtutõ vinne sõduridõ kondikõsõ kokko. Viis kontõga kirsto oodiva paar nädälet vallamaja, vahtsõ nimega täitevkomitee kuuri all matmist.

Mu kodo oll’ õkva üle tii. Ma es julgõ õdagidõ ütsindä trepi päälegi minnä. Mõnõ inemise teivä musta huumoret, et öüsedi kostos kuuri alt kolinat ja võõrakeelitset sõnno.

Kui sammas valmis sai, olliva sõakangõlastõ nimeke kivve raoto. Samba ette kaivete suur haud ja pante kirsturivi mulda. Matus pidi tulõma peräst lõunat.

Tollõl hummogul lätsi Sillapää mõtsa mustikmarja korjama. Sääl oll’ alõvist viil üts naane uma tütrega, vast viieaastanõ. Latsõl sai pikäpääle villänd, ütel’ imäle, et täl om kõtt tühi, lääme är kodo. Imä ütel’, puulnal’alidsõlt latsõlõ: «Kannahta viil veidü, peräst läämi matustõlõ, sääl andas sülte ja peenkestleibä.» (Tuu oll’ säände ütelüs vanastaast.)

Ma tahtse huvi peräst kaema minnä, kuis sääntseid matusseid venne aigo peetäs. Kokko oll’ aeto «sunniviisil vabatahtlikkõ», tüülise asutustõst, parteilasõ ja komnoorõ.

Orgestre mängse «Internatsionaale», peete kõnnõid, aete haud kinne, pääle pante pärge ja lille, viil pillimäng lõpust. Nüüt tekkü vaikus, ja tuu lats mõtsast küsse imä käest: «Imä, kos sõs sült ja peenkeneleib om, mul kõtt tühi?»

Parteilasil olli näo heitõnõ, «vabatahtlikõl» tükse naar pääle, a pidi varjama. Imä läts’ näost tulipunatsõst, tä oll’ tunto inemine, kunagidsõ parteitegeläse tütär. Vot latsõsuu!

Pärnaste Leida
Räpinä khk

Jaga seod artiklit
Share On Facebook
Share On Twitter
Share On Google Plus
Contact us