Ku ma olli kuvvõaastanõ, saatsõ imä minnu elun edimäst kõrda ütsindä puuti. Tä andsõ mullõ üten kümme kruuni ja ütel’, mitu ijätüst tuu iist saa.

A nigu ma poodi ussõst sisse astsõ, läts mul hirmuga meelest är, mitu ijäätüst tull’ osta. Mõtli sõs, et ku üten anti kümme kruuni, sõs saa ma jo kümme ijätüst.

A rahha tull’ puudu. No maapoodin sai iks osta ka võla ehk kriipsu pääle. Nii müüjä mullõ ütel’gi, et ma jää tälle raha võlgu. Ütel’ summa kah.

Lätsi sõs ikkõn kodo tagasi ja kõnõli imäle ja esäle, et ma jäi poodin võlgu. Nä naksiva naarma ja imä saatsõ mu puudu jäänü rahaga vahtsõst puuti.

Toda luku mäletädes senini, kuis lats käve poodin ja ostsõ kriipsu pääle.

Runtali Astrid
Parksepä Keskkuul

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit