Tuu asi juhtu 1976. aasta sügüse. Mu tütär Kati oll’ sis poolõtõsõ-aastanõ. Mu esä elli ütsindä Oravil kotoh. Ma sõitsõ egä nädäli kodo. Vaia oll’ tarrõ kraami, mõssu mõskõ ja tetä pall’o muud, kon naistõrahva kätt vaia om. Latsõkõnõ oll’ kõgõ üteh.

Tütär nakas’ väega varra kõndma ja kõnõlõma. Olli esä puul ja mõsksõ köögih mõssu. Esä parand’ väläh ussõ kõrval saina veereh umma võrri. Tütär hoitsõ väega vanaesä pinni ja pini hoitsõ last. Nä mängsevä moro pääl.

Mul oll’ iks silm pääl ja esä oll’ kah säälsamah. Esä pandsõ võrri käümä ja läts’ tii pääle proovisõitu tegemä. Paari minodi peräst lätsi last kaema, es olõ nigu hellü kuulda.

Moro pääl es olõ kedägi. Esäkodo om mõtsa seeh ja ei olõ kavvõndahe nätä. Säälsamah sõitsõ esä tagasi ja ma küsse, õt kas tä last ja pinni nägi. Esä ütel’, õt tä es näe tii pääl kedägi.

Nakasi õkva last otsma ja hõikma. Oll’ väega vihmanõ süküs. Kõik lumbi ja kraavi olli veereni vett täüs. Joosi naabri poolõ, õt vast sinnä läts’ – kohe täl iks minnä oll’. Last es olõ sääl. Joosi tõsõ naabri poolõ, sääl kah es olõ last.

Viimäne tiiots vei bussipiätüse poolõ. Aig läts’. Joosi kilomiitre taadõ bussipiätüste, õt vast lats ulli pääga nakas’ bussi pääle minemä. Ku ma tühält tagasi joosi, oll’ naabrirahvas tulnu kah appi last otsma. Esä oll’ rihäga lumbi ja kraavi läbi tõmmanu.

Pini oll’ tagasi. Mul nakas’ suurõst hirmust miil pääst minemä. Aigu oll’ lännü joba üle poolõ tunni. Tsill’okõnõ lats – kohe tä sai nii är kaoda? Piniga nä üteh olliva. Lasksõ pini mano põlvi pääle ja küsse tä käest, koh lats või olla.

Pini kai mullõ väega targalt otsa ja nakas’ toda tiid piteh minemä, koh esä võrri pruuvsõ. Lätsi nigu hälvät pinil takah. Kõrraga käändse pini tii päält mõtsa.

Soinõ mõts oll’ likõ ja mättit täüs. Lätsi pini takah. Kõrraga kuuldsõ latsõ ikku: «E-e-ema, e-e-e-ema!» Juussõ helü pääle nii, õt suka olli ossõ küleh purus.

Lats oll’ hindä nii är iknu ja mättide vaihõl likõs saanu. Haari latsõ üskä, esi sattõ põlvildõ, jala olli all nigu vatist. Naksi kah ikma. Ku mi tii pääle vällä tullimi, oll’ rahvas sääl ja uutsõ.

Tull’ vällä, õt ku esä läts’ ratast pruuvma, oll’ pini täl takah juusknu. Lats jälleki pinil takah. Mõtsa veereh löüdse pini määndsegi jäle üles ja läts’ noid piteh mõtsa. Lats takah. Väigukõnõ es jõvva pinile perrä ja nii tä jäigi sinnä mõtsa mättide vaihõlõ ukõrdama. Pini tull’ kodo.

Teno pinile sai latsõ kätte, esi es mõistnu külh säält otsi. Läts’ hulga aigu, inne ku hirm ja hiitümine üle lätsi.

Puderzelli Linda


Koha Priidu tsehkendüs

Jaga seod artiklit