Sandin käümine om timahava kõvva avvu sisse nõstõt. Või arvada, et hummõn õdagu näemi inämb märdisantõ ku varatsõmbil aastil.
Hummõn õdagu joostas üle Eesti märti ja seokõrd härgütäse ja oppasõ märdikombit Eesti Folkloorinõvvokogo üten Rahvakultuuri Keskusõga. Muiõ tegemiisi hulgan saava inemise ka hindä poolõ märdisantõ telli ja märdisandi saava hinnäst kirja panda. Täpsembält või uuri internetist leheküle mardipaev.com päält.
A et märdisandi mõistnu hinnäst rahvakombidõ perrä üllen pitä, tuujaos tetti inne ka mitmõn paigan koolituisi. Minevä neläpäävä oll’ üts sääne Võrol Vana-Võromaa kultuurikuan. Opati, kuimuudu sandi hinnäst rõivilõ võinu panda ja määnest laulu laulda. Uma Leht avaldas tan üte oppusõl opat märdilaulu.
Rahmani Jan
Märdisandioppus 1. märdikuul Vana-Võromaa kultuurikuan. Rahmani Jani pilt
Märdilaul
Egä riä lõppu või laulda «märti, märti» vai lihtsäle «Märti»
Hallõtsusõs
Laskõ sisse märdisandi,
märdi omma kavvõst tulnu,
üle pikä pilliruu,
läbi kallõ kastõhaina,
üle suu sipa-sopa,
läbi lumõ lipa-lopa.
Märdi varba valutasõ,
märdi küüdse külmetäse.
Meelütüses
Tan om rikas pererahvas,
tan om lahkõ pererahvas.
Tan omma korsna kullalidsõ,
ussõhenge hõbõhõdsõ.
Tarrõ saiõn
Viska tarrõ viläõnnõ,
katusõlõ karjaõnnõ,
edetarrõ eideõnnõ,
tagatarrõ taadiõnnõ,
põllõ ala latsõ-õnnõ,
muru pääle muidu õnnõ.
Tandsminõ ja andõ pallõminõ
Pereesä heldekene,
pereimä lahkõkõnõ,
aja tii aida manu,
kae tii keldre manu,
murra aidast leevämuru,
lõika keldrest lihalipsu.
Ärminekil
Tan om lahkõ pererahvas,
tan om helde pererahvas.
Aituma, pereesä,
aituma, pereimä!
Olgu terve pereesä,
olgu terve pereimä,
olgu terve latsõkõsõ,
olgu terve loomakõsõ!
Tan lauldas pikält, võetas kõik eläjä ette: voonakõsõ, õhvakõsõ, kanakõsõ jne, nika ku värtest vällä saias.
Ku sisse ei lasta
Muil omma keldren võiupütü,
tan omma õnnõ nälläroti.
Tulgu susi karja pääle,
kusku pini kaivu pääle!