Taa lugu juhtu nii umbõs 50 aastaigu tagasi, ku enämbüisi bussiga sõidõti ja väikeisi autuid oll’ mõnõl ütsikul.

Tii olli talvõl ilmast ilma nilbõ vai kinni tuisanu. Talvõkummõst es olõ mi riigin viil kiäki muiduki kuuldanugi.

Ku bussijuht pelläs’, et ta rahva kraavi aja ja peräst mõnõlõ sõitjalõ viil haigusõraha masma peat, võisõ ta poolõ tii päält otsa ümbre ka pöördä, ku tii väega hõelas läts’.

Kats’ tehnikumin opvat poissi tahtsõ talvõl Peipsi kandist koolist puulpääväõdagus kodu saija, aga juhtugi nii, et õdagu ilda jätt’ bussijuht üten väikun külän sõidu poolõlõ, läts’ tutva manu üüses ja sõitja võisõ tetä, mea taht.

Ilm oll’ maru külm. Poisõl, kel viil mitukümmend kilumeetrit koduni, es jää muud üle, ku lätsi peris võõra ussõ takka ja küüsse üümaija.

Vanainemine, kiä ütsindä elli, kutsõ poisi lahkõdõ sisse, juhat’ tarrõ ahu manu istma, tõi neile kumba tiid ja keedetüisi munnõ kah.

Läbikülmänü poisi jõi hää meelega ja peris meheste tiid, aga munnõ kuigi es taha, selle et nuu olli ka viil pääle kiitmist õigõ sitatsõ.

Memmekene tull’ tükü ao peräst köögist tarrõ, kai, et külalise ei olõ sukugi söönü, ja murõt’: «Mis ti, latsõkõsõ, õmõta ei süü munnõ, naa omma viil lämmä, õkva tiivii sisen keedi…»

Nüüd oll’ poisõl sääne tunnõ, et ossõndasõ tii kah vällä!

Nõlvaku Kaie, Mehkamaalt peri

Jaga seod artiklit