Mul om koton umbõs kolmõkümnepääline lambakari. Oll’ joba sügüsene aig ja pümme üü. Õdagu lasi lambakar’a kodo, selle et mine sa tiiä, peräkõrd tulõva üüse soe.

Hummogu lätsi lambit vällä laskma ja üts lambakõnõ oll’ imelikult aia pääl ripakil. Lätsi mano ja kai, et om tõnõ joba kangõ.

Ull’ elläi oll’ pää ajanu aia vahelõ, a tagasi pää inämb es mahu. Vaganõ eläjäkene oll’ hindä aia vahelõ üles poonu.

Hõiksi sis meesterahvast appi, a tuu om nii hellä süämega, et ligi es tulõ. Külä pääl säändsit julgõmbit miihi om kah veitüvõitu. Abi olõs ollu vast tuust, ku olõs inne Lätin är käünü.

Tõi sis suurõ terävä väidse ja lõiksi ut’õkõsõl pää otsast. Koolnu lammas sattõ matsuga maaha. A pää jäi iks aia vahelõ. No mis sa tiit!

Ut’õkõnõ, anna mullõ andis, a ma pidi kõrva kah pää külest maaha lõikama. No sis sai ma pää kätte.

Oll’ joba külm aig ja moro pääl suur ketipini. Mürsikul oll’ väega hää miil. Pini sai mitu nädälit lambalihha süvvä.

Jah, ega pääd ei tohe iks egäle poolõ toppi.

Koori Helve

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit