Kats lätläst nägevä kavvõmban kedägi. «Kae, eestläne juusk!» ütles üts tõõsõlõ. Tõõnõ kaes kah, a ei jää nõuhtõ: «Taa om hoobis leedulanõ, kiä sais!»

Säändsit nall’u kõnõlõsõ lätläse ummi naabridõ kotsilõ. Läti riigi 100. sünnüpäiv sai ka Eestin kõvva är kõnõldus. Kuigi mi olõmi perämädse 30 aastakka ütenkuun Lätiga esisaismisõ ja Euruupa tiid astnu, ei olõ varrampa suurt umavahelist läbikäümist olnu. A perämädsel paaril aastal omma eestläse naanu rohkõmb Lätin käümä, nigu ka lätläse Eestin.

Om noid, kiä piiripunktist edesi ei jõvvaki. A kiä sutva kavvõmbalõ minnä, ei piä kahitsõma. Läti om illos maa, kon om hulga puhast luudust ja esieräliidsi paiku. Ma olõ Lätimaalt poodist ostnu hää maiguga leibä, vorsti ja pekipiirakit.

Alkoholi olõ ostmada jätnü – tuud müvväs mi poodin kah. Ei olõ mõtõt vitä puid mõtsa vai Tuula oblastiilõ samovaarõ.

Lätimaalõ soovi takastperrä pall’o õnnõ pidopääväs!


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Jaga seod artiklit