Kolhoosiaigu, ku ma viil autojuht olli, juhtu sääne nali.
Ma vidäsi tii pääle ruusa. Ikäv oll’ ütsindä sõita ja mu tutva Jaak trehväs’ mukka üten sõitma. Lopatimi niisama ja aimi porri. Tii läts’ tädi majast müüdä ja tädipoig Tõnis vahtsõ tii veeren, kuis autu müüdä sõitva.
Võtimi Tõnisõ pääle, saa lats ka sõita. Tä oll’ vast sääne 5–6aastanõ. Tii veeren hainamaa pääl oll’ paar kurgõ, passõva kunnõ. Jaak küsse mu käest, kas ma kurgi ka pelgä. Ma ütli, et muiduki piät pelgämä. Tõnis hõigas’ kõvastõ, et timä kül ei pelgä. Mi naksimi naarma. Tä kai meile mitu kõrda näkku, kül ütele ja tõsõlõ, a es küsü ämp midägi.
Nii suurõ inemise, pelgäse kurgõ ja naarva kah viil, võisõ tä mõtõlda.
Niklusõ Mare