Kas kiä om mõtõlnu, misperäst viimätsel aol nall’apääväl vähä nall’a saa? Mu meelest omma säändse hädä kaala toonu inemise, kiä nall’ast arru ei saa ja võiva õkva vihatsõs saia, ku näid petetäs.

Ei tohe ka edimetse aprilli lehen ulli aija, et konhgi kauõn medägi ilma rahalda vai maru odavalt andas, sis või toimõndus esiki kohtukutsõ saia, ku mõni taipamalda inemine löüd, et timä om raha kulutanu, ku om juttu uskma jäänü ja odavat kraami ostma sõitnu.

Raadiotüül piat ka ette kaema, muidu võit väega vihatsõid kirju ja kõnõsiid saia, et kuis säänest asja kõnõldas, mia võimalik ei olõ…

Libauudissidõ meistri Kivistigu Gaute tunnist’ ildaaigu pikembän lehejutun, et uskmada pall’u om inemiisi, kiä umma pääd mõtlõmisõs ei tarvida.

Ku tä ütskõrd raadion kõnõl’, et kelgi varastõdi bussin karmanist mitu tonni tsementi, kõlist’ pall’u tarku inemiisi, et kas õks kaias kah, mia uudistõn om: tsementi ei saa õmõta karmanidõ panda … No mis sa mõistat üldä!

Tükis olõma nii, et kiä nall’ast arru ei saa, tuu käü ütest tüküst sääntse näoga ringi, nigu olõs millegi halva sisse astunu.

Viil suurõmb hädä om, et sääne rahvas om muin as’un kah hõela taipamisõga. Nii tulõ peräkõrd vällä, et narri ei tunda naarust, a hoobis tuust, ku inemine õigõl aol naarda ei mõista.

Tinavaasta algusõn küsüti Naisilehen inemiisi käest, mis tulõs näide meelest ära keeldä vai trahvi ala panda.

Contra ütel’ et timä arust tulõs ärä keeldä kur’a näoga ringi käümine, esieränis viil tuul juhul, ku inemine peris kainõ ei olõ.

Tuu om mu meelest muiduki väega õigõ joba tuuperäst, et nuu inemise, kel viin meeleollu ei paranda, taad sukugi võtta ei toheki, a seo om muiduki joba tõnõ jutt.

Muial ilman om tähele pant, et eestläisil om väega ummamuudu huumorimiil ja na mõistva ka hendä üle naarda.

Mõtlõmi sis vähämbält ülehommõn’, et mi tuud kommõt ärä ei unõda ja hennest sääntses narris ei tii, kiä õigõl aol naarda ei mõista.

Nõlvaku Kaie
Nõlvaku Kaie,
Mehkamaalt peri

Jaga seod artiklit