Sõmmõrpalo kandist peri kunstnigul, Kursi kuulkunna ütel alostalal Gulgi Albertil sai 17. radokuul puulsada aastat eletüs. Tarto Kunstnigõ Liit, kelle kunstimajan om Albertil uma ateljee jo tuust aost, ku sääl ruumi jaeti, löüdse, et lisas näütüsele om tuul puhul paslik Alberti kunsti ka kaasi vaihõlõ säädi.

1. paastukuul tuudi raamat «Gulk» (midä nä esi karmani-Gulgis kutsva) rahva ette. Gulk om innekõkkõ teedä ummi joonistuisiga, miä omma ettekujotusõrikka, parra hulga detailõga ja sakõst ka suurõ. Õga osakõnõ om umakõrda piinült läbi joonistõt, nii et väärt umaette uurmist.

Nii tull’gi tegijil mõtõ panda raamatuhe õigõn mõõdin jupi suurist pildest. Valitus sai 52 ossa kõgõst kunstnigu perämädse 30 aasta joonistusluumõ aost. Kokkosäädjä Talvistu Piitre kõnõlas, et validu tükü näütäse häste Gulgi tävveste absurdsõt ettekujotusõhulka. «Edimäne raamat on karmanimõõdin selle, et Gulgi loomingulõ tõtõst avvo andmisõs tulõsi tetä mitmõköüteline kohvilavvamõõdin teos,» jaga kokkosäädjä valimisplindrit. Raamadu kujondaja om Nõu Katrin. Karman, kohe raamat sisse mahus, piät külh suurõmbapuulnõ olõma (15 x 18 cm), a säänest raamatut om paras koskil reisi päälgi silmädä.

Kimmäs ammõt

Gulk om vast hää näüdüs tuust, miä või vällä tulla, ku latsõlõ papõr ja pleiäts priilt kätte jättä. Ja ku imä löüd, et keskkooli asõmõl olõsi latsõl paslik iks kõrraga kimmäs ammõt – nigu kunstnik – är oppi.

«Imä muidoki arvas’, et tuu kooliga saa majandi kunstnigus vai kuuli oppamagi, et ma piäsi nakkama tegemä lillipilte ja noid 10 krooni iist müümä – vai midägi säänest,» jutustas Gulk. «A no tull’ määnegi ands’ak kunstnik, kiä tege ull’õ pilte ja mõista ei näid müvvä kah. Edimält, ku tä nägi õnnõ jupikõisi, nimmas’ näid mämmäkis. A ku sis terve pannoo valmis sai, ütel’, et väega ilosa pildi ommava,» kõnõlas Gulk.

Tsehkendäs ilosat põrgut

Albert kõnõlas, et Tarto kunstikoolin oppõn tulli edimält vesivärmipildi, maalminõ ja muu parõmbalõ vällä, a tsehkendämine ai juhtmõ kokko. Ao pääle lätsi käsi ja miil tsehkendüses vallalõ ja tuu omgi meelüsses jäänü.

Pildi suurus või olla mõotõt paprõst – olõ-i murõt tsill’okõsõga, a ku trehväs käeperi olõma kasvai mitmõmeetrine paprõrull, või Gulk tuugi vabalt ütes pildis täüs tsehkendä.

«Mul olõ-i valmispilti silmi iin. Alostusõs mõtõ iks om, tsikõrda mändsegi kompa paika ja nakka sis vabalt jaokaupa tsehkendämä – tüü käügin tulõ pilt,» seletäs Albert umma luumist. Ja võtt pelädä, et om umma käekirja kinni jäänü.

«Kae, et olõ esteedis muutunu, võrrõldõn varatsõmbaga. Tsõõrikumba vormi ommava nakanu üle käümä. Tsehkendä põrgut, a tuu om illos põrgu. Püvvä säänest harmoonilist asja tsehkendä,» märgotas kunstnik. «Põnnõv om ildaaigu tettü pruuvminõ värmipleiätsidega. A tahetas iks mustvalgit tsehkendüisi.»

Gulk olõ-i kellegi muudu, uma sisemine edeng om tedä muutnu ja edesi veenü. Latsõpõlvõst üten võet huvi ummamuudu mänguna üles tsehkendä kõkkõ, miä ümbre ja vaimusilmän nätä om, lask kunstnigul usku, et kunsti(tegemise)st piätki rõõmu tundma, et tuud piätki võtma ku fantaasiamängu.

Olõ-i tuust Gulgi-pildi-mängust kaejalgi lihtsä vällä jäiä.

Leimanni Eve


Kunstnik Gulgi Albert näütäs ummi pilte iin vahtsõt karmanimõõdin raamatut, kon seen tükükese timä piltest. Leimanni Eve pilt

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit