Nuur luujaheng Rumvolti Kirke (15) om hää näüde tuust, kuis loomingulinõ ja kimmäs kodo and latsilõ võimalusõ hinnäst vällä näüdädä.

Kunst, muusiga, kirändüs, a ka näütüses sulgpall – kõik nuu omma kunstnigupaari Rumvolti Aivari ja Jõgi-Rumvolti Ruti tütre Kirke elon väega tähtsä. Määne timä nägemine naist asjust om ja kas ka timäst kunstnik või saia, tuud ma timä käest uurma lätsigi.

Päämidselt iks kunstnik

Ku pallõ Kirkel kõgõpäält kõnõlda, kiä tä sääne om, ütles tä õkva: «Olõ katõ kunstnigu tütär, esi kah piaaigu kunstnik. Mul om olnu kats näütüst, üts sis, ku ma olli viil peris väiku, 2009. aastaga suvõl. Tuu päälkiri oll’ «Kirke värviline maailm» – nuu olli säändse latsõligu pildikese. Tõnõ näütüs päälkiräga «Hüpe» oll’ minevä aasta. Sääl oll’ kats eräle jako: üten olli tsehkendüse ja esiki üts maal, a tõsõn puust tsirgu.

Noidõ tsirkõga om esieräline lugu. Mu esä tüütäs Maarja külän ja ma olõ kah mõnikõrd timäga sääl üten käünü. Näil om puutüükoda, kon tetäs võiuväitsi ja muud säänest kraami. Näi, et näil jääs pall’o puud üle ja tuu lihtsäle palotõdas är. Mul oll’ õkva luumisõn rassõ aig, näütüse jaos töid vaia. Sääl matõrjaliunigu iin sõs halgaht’ki, et nuu jupi nägevä vällä nigu tsirgu – üts nigu hähn, tõnõ nigu tialanõ ja nii edesi, tull’ õnnõ pääle joonista. Tsirkõ tegemine käügi niimuudu, et võta puutükü, sõs tii põhja valmis – silm, tsiib, hand. Edesi tulõ joba mustri. Kae ja mõtlõ, et kõik värvi iks umavahel häste kokko käünü. Ku tsirk valmis joonistõt, panõ konksi kah külge ja omgi valmis.»

Uma nägemine kunstist

Kirke kunstnigus kasuminõ om olnu loomulik protses. «Ku kasut säändsen perren, sis iks lätt nii. Egäl puul om kunsti nätä. Mul om hää miil, et vanõmba olli nii targa, et es panõ minno kunstikuuli. Nä esi külh omma käünü, a sis tiidsevägi, et tuu või latsõ är tsurki. Nii veidükese omma nä esi minno muidoki opanu, a iks inne kaiõn, kas ja kuimuudu ma tuud tetä taha. Mõnikõrd om siski veidü hallõ kah, et olõ-i kunstikoolin opnu, ku ei tiiä mõnda tehnikat. A no sis ma esi proomi ja märgota. Iks om hää, et saa ummamuudu tetä, olõ-i tõisi mõttit päähä pantu.»

Kirke tett puust tsirk. Rahmani Hebo pilt

Kirke ütles, et täl om vidänü, nuurt kunstnikku om häste vasta võetu. «Midä rohkõmb aigu müüdä lätt, toda rohkõmb om kunstnikkõ. Niimuudu om rassõ löüdä midägi säänest, midä kiäki viil tennü ei olõ, löüdä umma esierälist stiili. Mul hindäl om näütüses niimuudu, et fotorealism mullõ ei passi. Ku veidü noorõmb olli, sis tahtsõ külh, et mõistnu niimuudu tsehkendä, nigu as’a periselt omma. Pruuvsõgi tuud, a ku joba vällä nakas’ tulõma, sis sai arvu, et tuul ei olõ jo suurõmbat mõtõt, ku näet nii pall’o vaiva õnnõ tuujaos, et lõpus saas foto valmis. Põra käü mul luuminõ hoobis niimuudu, et võta pleiädsi ja paprõ kätte, määnegi edimäne mõtõ om olõman, a sis ma nakka tuud visandama ja arõndama, nii et või-olla lõpus tulõ vällä hoobis midägi vahtsõt.»

Miä om kunsti mõtõ? Kirke vastas: «Kunst saa edesi kanda tundit ja mõttit, niimuudu parõmbat muudu, et kellelegi ei sunnita midägi pääle, a egäüts saa ummamuudu arvo, ja tuu omgi hää.»

Viil tõisigi aoviidüssit

Päält kunstitegemise jääs Kirkel aigu ka muud tetä. Paistus, et muusiga miildüs tütärlatsõlõ väega. «Ma olõ kõva kandlõharidusõ saanu: opsõ Lepassoni Kadri man kuus aastakka väikut kannõld, lisas mano küläkannõld ja rahvakannõld, tsipakõsõ esiki kromaatilist kannõld. Pääle tuud karmoškat kah. Olõ mõtõlnu bändi tegemise pääle, a eks tuu om nätä.»

Kirke laud om raamatit täüs. Küsü tä käest, määndse kiränigu tälle kõgõ inämb miildüse. «Noh, Salinger om väega hää, eesti kiränigõst miildüse Under ja Liiv. A mu lemmik om põra Smuuli Juhan ja timä luulõtusõ, nuu omma nii kurva ja ilosa.» Kirke luulõtas esi kah. «Ku ma väiku olli, sis loi egäsugumaidsi esi rahvidõ muinasjuttõ ja nuu mullõ väega miildü. Ütskõrd lövvi luulõtusõ ja kai, et noidõ seen om pall’o veidemb sõnnu, a nii pall’o inämb mõttit. Pruuvsõ sis esi kah perrä. Edimädse luulõtusõ kirodi vast 12aastadsõlt. Loi tuu esäle ette. Tä arvas’, et peris hää, tekkü ma viil. Esä näüdäs’ mullõ haikusit kah ja tuust aost pääle om luulõarmastus õnnõ kasunu.»

Vastakaalus loomingulidsõlõ poolõlõ miildüs Kirkele sulgpalli mängi. «Pia saa kats aastakka mängitüs. Käü võistluisil kah, tulõva aasta tahas GP-le jouda. Tuu om sääne üle-eestiline suurõmb sulgpallivõistlus, kon mängvä nuu, kiä joba häste mõistva. Mullõ hirmsahe miildüs ja Võrol om maru hää treener kah.»

Kohe edesi?

Õkva põhikooli lõpõtanu Kirke olõ-i viil kimmäs, kas taht gümnaasiummi jäiä Võrolõ vai minnä Tartohe. Mõlõmbal variantsil omma uma hää ja halva küle. «Ma ei tiiä viil, kas lää Võro gümnaasiummi vai sis Tartohe Treffnerihe vai Härma kuuli. Veidükese tahtnu siiä jäiä, tan om iks kodo, uma aid ja kõik. A ma käve ildaaigu Tarton ütel luulõõdagul ummi luulõtuisi lugõman ja sai väega pall’o inspiratsiooni. Õkva nigu mu inemise olliva sääl. Millegiperäst tükise siist inämbüs säändsit nuuri är minemä.»

Uman kavvõmban tulõvikun taht Kirke iks kunstnik olla. «Mul om sääne suuv, et tulõvikun elä majan, miä om üteliidsi mu galerii, kon sis võinu näütüse olla. Tuu võis saia ka säändses inemiisi kokkosaamisõ kotussõs, kohe egäüts om oodõt ja kon õdagist mäng muusiga ni kõik tundva hinnäst häste.»

Rahmani Hebo

Rumvolti Kirke uman kodoaian: aid om Kirke lemmikpaik, tä saa säält kõvastõ inspiratsiooni. Rahmani Hebo pilt

Jaga seod artiklit