Tutva lugu, et vana tulõva kunagi tsõõriga tagasi ja omma jälki vahtsõ.

Näütüses mullõ es miildü uman latsõpõlvõkotun üts vana kummut, mille täämbä katõ käega tagasi võtassi.

Ku liina kolisi ja tüüle naksi, ostsõ n-ü kolmõ poolõga kapi, mis noil kuvvõkümnendil aastil moodun oll’ – suur ja kobakas, a hellest puust (kummut oll’ tummõ). Perän läts’ jälki tummõ müübli muudu, a palk es lupa egä röögätüsega üten kävvü. Rõivamoodu teivä jo viil kipõmbit tsõõrõ.

Sõiduriistu oll’ tuul aol veidü. Ku ma joba mehel olli ja vahtsõst maal (kortõrmajan) ellimi, õnnistu meil säitsmekümnendide aastidõ keskpaigan odavalõ auto osta – vana Fiat. Miihi jutu perrä pidi olõma 1936. aastast, uma edimädse moodoriga, päält valla käüvä katussõga kõik ja puha…

No miis võtsõ tä sis käsile – tegi kimmä hõpõvärvi katussõ, seestpuult kobist’ kah säändses, et mi uma katõ väiku tütre ja telgiga är mahtu ja läts’ki sõidus – alustusõs Võrumaa ja liina piiren.

Nall’a sai – kõik vahtsõva, naarsõva, mõnõ tulli näpuga kumpama ja uurma. Riian, ku latsiga eläjäaian kävemi, küsüti mu mehe käest: «Stirlitz, kavvõndalõ sõidat?»

Peris kavvõndalõ sõidimi vahepääl – Leningradini vällä.

Tuukõrd võisõ nii tassa sõita, ku tahtsõt – müüdä ajajil toda uhkõmp tunnõ oll’. Kõgõ tähtsämbä mehe sõitsõva tuul aol Volgaga – siindegi, nigu laul ütel’. Žiguli ja Moskvitš oll’ kah kõva sõna, Sapakat tsipa nöögiti.
A mõnõ joba sai arvu, midä tahta – mitmõl puul taheti mi käest Fiati õkva tii pääl är osta.

Vasta pakuti suurt rahha, a keset tiid jo vahtsõt autot ei müvvä, lasimi uma vanaga tassakõistõ edesi, õigõ mitu aastat viil.

Nüüd olõ esi vana ja kulunu, ümbre maja ja poodi manu «sõida» käümiskäruga, kotun kullõ raadiost vannu laulõ, kae telekast «Prillituusi» ja ütle: «Vana om hää!»

Kolodinskaja Külli

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit