Võro keele alalõhoitmisõ hääs tettävät

tüüd hindasõ väega mitmõsugudsõ inemise

 
Eelä tull’ mu postkasti vahtsõnõ – mu jaos tõõnõ – Uma Lehe nummõr. Tuu pääle otsusti toimõndusõlõ kirota. Lugu om nii, et taad lehte lugõva ka Eesti vinläse, kiä olõ-i sukugi köüdedü Lõuna-Eestiga, ei geograafilidsõlt, ei vaimlidsõlt.

Tsipakõsõ esihindäst: elä Tal’nan, olõ 29 aastakka vana, tüüd tii küländ suurõn online-välläandõn (rusDelfi), olõ aokiränik-toimõndaja-tõlkja. Peri olõ Lasnamäelt, seo om üts Tal’na liinaosa, midä, ku tsipa mano panda, võinu nimmada «väikus Ida-Virumaas».

Mäletä umma latsõpõlvõ 1990. aastil. Tuudaigu oll’ mi riigin ütiskund väega lahki: eestläisi jaos olli «halva vinne okupandi, kink peräst mi halvastõ elämi», vinläisi jaos «halva eesti natsisti, kink peräst mi halvastõ elämi». Täämbä olõ-i sääne mõttõviis – jummal tennät – väega pääväkõrran. Ja ülepää, olokõrd ütiskunnan ei saa jo olla nii must-valgõ.
Eesti kiil ei olõ mu imäkiil, kuigi mõista taad inämb-vähämb. Taa om innekõkkõ ammõtligu as’aajamisõ kiil. Mu üleskasumisõ aol oll’ vinläisi siän harilik mõttõviis, et eesti kiilt olõki-i vaia oppi, targõmb om oppi inglüse kiilt, selle et pääle kooli lõppu tulõ nigunii vällämaalõ minnä. Todaaigu mõtli ma kah niimuudu, a vällä tull’ tsipa tõistmuudu.

Elli-elli ja ütekõrraga sai arvo, et ma tiiäki-i Eestist midägi. Häste: kiilt tsipa, a kirändüsest, kultuurist, kombist ja muust – piaaigu mitte midägi. Peris häbü õkva. Om jo esihindäst mõista, et inemine pruuv teedä ja arvo saia tuust, miä timä ümbre. Esiki tuud, et eesti keelen om olõman egäsugumaidsi murdõkiili, sai teedä viil mõnõ ao peräst.

Säändse as’a vasta protestis naksi telmä Umma Lehte. Loe hää meelega, ka aokiränigu pilguga – hää om lukõ, midä väiku paigapääline välläannõ kirotas. Ja ku väiku omma ettevõtmisõ ja hädä, ku suurõ üleriigilidse välläandõga kõrvuisi kaia. Seod loomuligult hään mõttõn.

Ütle peris ausalõ: ma ei saa suurõst jaost kõrraga arvo. Mõttõst muidogi saa, a tulõ kõvva vaiva nätä, selle et olõ-i sukugi harinu. Loetut juttu ma eräle «harilikku» eesti kiilde ümbre ei panõ, las kõik lätt nigu lätt ja ütel pääväl vast muutus olokõrd parõmbas.

Pääle edimädse numbri lugõmist naksi netist otsma, vast kongi Tal’nan omma võro keele kursusõ. Kah’os es lövvä midägi, ligembä opitunni omma vast Tarton. Jah, ku suuv om suur, saa kiilt ka umaette oppi, a põhimõttõlidsõlt tahas massa rahha, et olõs suurõmb motivatsioon ja võro keele edendäjit tsipa tukõ. Inemise, kinkal om sama «hädä», andkõ hindäst mullõ teedä. Aadrõssi saa Uma Lehe toimõndusõst.

Taha üteldä, et:

1) Ti tiiti väega tähtsät tüüd uma keelepruugi alalõhoitmisõs ja tuud hindasõ väega mitmõsugudsõ inemise – mitte õnnõgi võrokõsõ ja nuu, kiä kuigimuudu seo alaga köüdedü.

2) Ma usu, et olõ-i ainumanõ mitte-eestläne Eestin, kiä vabatahtligult, mitte tuuperäst, et «piät integreeruma», tugõ eesti kultuuri ja timä esierälisüst. Põhjus om üts ja lihtsä – miildüs ja kõik. Om meele perrä.


Privalova Olga,
Lasnamäelt peri Eesti kultuuri umaperä
huvilinõ aokiränik ja tõlkja

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit