Aasta kõkõ pümmemb aig om käen. Kodulaudun ei olõ enämbüisi üttegi eläjet ja vanõmbõil inemiisil käü pääväplaan tuu perrä, määne seebikas parasjagu telekan läbi saa vai tulõman om. Elu olõs nigu väega illus, a umõta om näil medägi puudus: kiäki ei kullõ, ku kõnõlat …

Juhtu ildaaigu naabrinaasõ puul olõma, ku sinnä tull’ vanainemine, kiä haigõidõ jalgu peräst jo mitu aastaiga ilma abilda kotust vällä ei saa. Seo kõrdki jäi poig autudõ uutma, seeni ku imä määntsegi rahaasja ärä aja. Muiduki oll’ taal kästü ruttu tagasi tulla, õigõdõ külh katõ karguga kombõrda. Aga jutt tulõ jo jutust, ku sa päivi ja kuiõ viisi tõisi nännü ei olõ: enämbüisi õks hädist ja arstõ man käümisest, aga õigõ pea ka tuust, ku terve tä noorõn oll’, kuis tüül kittä sai, ja muiduki tuust kah, ku illus tä oll’ ja ku pall’u oll’ peigmehi. No pea tull’ muiduki tarõsainu vahelõ tagasi minnä, a vast oll’ inemisel tuust käügist veidükenegi api.

Mu lähkül hoolõkotun oll’ ummi viimätseid aastõid müüdä saatman inemine, kinka umal aol üten asutusõn tüül ollimi. Naksi täl külän käümä ja enämbüisi oll’ õks nii, et ku lätsi, oll’ muti pikäle ja oias’, et siist valutas ja säält tsüsk ja täämbä sängüst vällä ei saaki. Ku istõ sängüveere pääle ja naksi uurma, et konh täl nuu pildialbumi omma ja kaemi, kas ma ka kedägi säält tunnõ, oll’ asjal tõnõ minek. Ku album kaetu ja mitmas kõrd üle sellätet, kiä om kiä, tulli haigõl miilde tütriguaig ja peigmehe, kedä muiduki pall’u oll’… Silmä olli selge ja valutabletti es olõki vaia.

Hoolõkodu omma täüs säänest rahvast, kiä olõs tahtunu enne siist ilmast minekit umma ellu vai mõttõn vahtsõst läbi ellä, ja tuud tetä om hoobis parõmb, ku kiäki õks kullõs. Ei olõ sääl muiduki tüütäjäil tuu jaos aigu, näid om vähä ja tegemist pall’u. Tuu pääle, et nuu hoolõkodulitsõ, kiä niimuudu hennest tühäs kõnõlda saava, magasõ üüse rahuligumbalt, ei hõigu ilmast ilma huuldajat ja tarvitasõ vähämb rohtõ, ei mõistõta meil viil mõtõlda.

Raudnaski Valvõ om kirutanu umast vanaimäst, kiä es olõ muiduki psühholoogiat opnu, aga mõist’ tuud ammatit, ku kiäki taalõ umma murõt kaibama tull’. Tä ütel’ hädälitsele tõnõkõrd mitu kõrda, et kõnõlgu vahtsõst, kuis tuu asi oll’. Joba tuustsamast jutust ja äräkullõmisõst oll’ tõsõl suur abi. Tuuperäst käüti Valvõ vanaimäle alasi ummi asju kõnõlaman.

Põra peas kõigil aigu enämb olõma, vällän ei saa muud tetä ku tervüse peräst kävvü vai juuskõ. Kiä vähägi saa, võisi minnä mõnd vanna inemist kaema, olkõ tä sis hoolõkotun vai hõelõide jalgu peräst uman kotun vangin. Kosti viimisest tähtsämb om tuu, ku lasõt tõsõl kõnõlda, olkõga pääle, et olõt nuid juttõ vast jo mitu kõrd kuuldunu…

Nõlvaku Kaie

Jaga seod artiklit