Kodo lähküst egäpäävädse söögikraami kättesaaminõ om õndsa võimalus. Olkõ leeväpäts otsah vai suidsupakk tühi, hää õks, ku saat kodo ligi poodih är kävvü.

Maapuutõ ellojäämise võtmõsõna paistus olõvat kraadikraam, et ku inemine ost pall’o olt ja viina, sõs om õnn õkva kõiki hoovi pääl. Ka kinnipanõgi-juttõ pääle om õhatu kõgõpäält, et kost sis olt ja suitsu saa, leeväpäts om viil kolmas vai esiki neläs-viies murõ. Sääne arvaminõ tege kurvas.

A ega noidki veidü ei olõ, kelle edimäne murõ om leeväpäts ja muu egäpääväne kraam. Tuu egäpäävädse kraami vällälunastamisõs piät tä maanukah masma korõmbat hinda ku liinah. Maapoodih om ka väikumb kaubavalik. Tuust olnugi-s hätä, maainemine om valmis veidembäga lepmä, a hind om tuu, mis sund muialõ minemä.

Kallis hind tege ka tollõ, et tuugi kaup, mis sisse tuvvas, tulõ alla hinnada. Rahvas tiid tuud väega häste ja osa inemiisi kääväki poodih õnnõ tuud kraami ostmah. Nigu liina puuti minekit, nii ei saa taadki kundõlõ halvas panda, selle et säädüs ei keelä viil kavval ja kokkohoitja olla. Nii olõnõs maapoodi pääväkassa jälki katõliitrilidse Bocki müümisest. Kõrraliidsi söögikorvõ, kon om kraami köögilapist praadilihatüküni, tulõ päävä pääle kolm-neli.

Sääne kauplõminõ suurt tullu ei tuu. Ärimiist huvitas tulu, selle et kirotõt om: ettevõttõ tsiht om tiini tullu. Tõsõl puul väiku poodi letti saistõh paistus mullõ, et tuu pääsüüdläne omgi tulu, üts lõpmada arvosaamalda elläi.

Et sõs ettevõttõ tsiht om tulu. A kas tulul kah määnegi tsiht om? Investiiri, ütlesi arvada ärimiis. A kohe? Konkurentsivõimõ nõstmistõ. A kuimuudu? Kas viil üts konsumeristlik katõdraal liina viirde, selle et liina keskele näid inämb ei mahu? Kaup om näil kõigil ütesugunõ ja kundõ meelütämises mõtõldas ütstõsõ võiki välla egäsugutsit laatõ ja päivi. Tüüliisi om näil kõigil puudu ja palka pakutas kah veidü, selle et kiäki ei teeni tuud tullu nii pall’o, et müüjäle väärilist palka massa. Toss lätt jo konkurentsivõimõ nõstmisõ pääle. A prõlla paistus, et konkurentsih om hoobis tuu, kes piiri veereh ja piiri takah kõgõlõ kraamilõ odavampa hinda pakk.

Ildaaigu märgotõdi pääliinah, et mõistlik olõs maapuutõlõ panda väikumb aktsiis. Tuu massukergendüs piäsi käümä kõgõ kraami kotsilõ. Olõs iks maru maolda külh, ku ollõ-viina saat odavahe kätte, a söögikraami iist massat iks hingehinda.

Kõnõlõ viil tulust. Kas üts protsõnt om tulu? Vai 10 protsõnti? Vai 100? Vai 300? Ku suur tuu tulu piät olõma, et asi hinnäst är tasos? Tah tulõ mängo joba kapitalistlik ahnus, mis inämb õigõhe kellelgi mõistusõperäst ello ellä ei lasõ.

Selge om tuu, et maapoodi oodõtut tullu ei tuu. Maapoodi kinnipandmisõ peräst vaivalt ka kiäki nälga koolõs, a elo lätt rassõmbas külh. Elokõrraldus om vaia rohkõmb läbi märki ja sotsiaaltüütäjil tulõ kah arvada tüüd mano. Ka mälu piäsi paranõma, selle et ku liinah poodih käüt, ei tohe inämb ütski asi meelest minnä. Ja musklit piät kasvatama, selle et hulgal inemiisil tulõ sõita söögikraami perrä bussiga, koti käe otsah. Taarat tulõ kah naada liina vidämä. Väega ilodu olokõrd tulu saamisõ peräst.

Tuuperäst tulõ iks usku ja luuta, et kuuhtüüh maapäälside ja taivaidsi võimõga otsitas ja lövvetäs mõistlik välläpäsemine maapuutõ alalõjäämises. Ja ku nä iks alalõ jääse, sis mõistku inemise näist kah parõmbalõ luku pitä.


Õkva Margit,
müüjä Peri poodist

Jaga seod artiklit