Vinne aol otsõ rahvas iks parõmbat paika, kon tüüd, kortinat ja suurõmbat palka saanu. Liiguti ütest paigast tõistõ.

Egä kõrd, ku küllä tull’ vahtsõnõ inemine, oll’ ka uurmist ja puurmist. Vahtsõnõ tulõja panti proovilõ ja avitõdi vai sis halvustõdi, ku oll’ põhjust.

Üten Põlva maakunna peräpõrgun mõisa viinaköögi majan oll’ kortõri saanu tsiatalitaja. Tiieti, et tä oll’ varrampa joba mitmõn paigan elänü.

Vahtsõ tsiatalitaja tulõkiga naas’ pääle imelik asi. Nigu magnõtiga naksi mehe timä mano jõmisõma käümä. Oll’ sis avansi- vai palgapäiv vai niisama õtak.

Üts nuur naanõ kurtsõ tõisilõ, et miis olõs nigu är tettü. Ei tiiä kon hulk, kodo tulõ varra hommuku! Kats naabrinaist võtsõva hoolõs mehe jälgi aia.

Näivä, et tull’gi miis ja käkse uma võrri puhmõ vaihõlõ. Naasõ jäivä uutma. Ikäv näil es olõ, pandsõva sadula sisse nõklu ja uutsõva mehe tulõkit. Oll’ luuta, et tä istus sadulalõ ja võtt ka huu inne joosuga sisse.

Oll’gi nii. Miis tull’ vällä, ringut’ ja võtsõ võrri. Juusksõ veidükese ja hüpas’ sadulahe. A sis röögät’, võrr läts’ tii viirde kraavi, miis esi hüpel’, oias’ ja kobisi tagapuult.

Sis kai kässi – nuu olliva tavotiga. Naasõ olli sadula ka tavotiga kokku tõmmanu. Miist sääl tsiatalitaja man inämb es nätä.

Raudkatsi Ene

Jaga seod artiklit