Mu põhikooli kunstioppaja priinimi oll’ Kala. Külänt suuperäne, nii et kiäki es viisi tälle määnest tõist nimme vällä märki.

Kala oll’ mu silmih vahva vanamehekene – õkva ku tuu ilmakuulsa Picasso lihanõ puulveli. Võiolla musta mütsü peräst, midä tä kuigina puulliuhka pääh kandsõ.

Kala opas’ meile tsirgõldamist, plötserdämist ja vuulmist. Ütskõrd vei tä meid bussiga suurdõ liina Tartohe ja näüdäs’ mälestüssammast, mis ülikooli päähuunõ takah sais.

Oppaja Kala oll’ kimmäle kõgõ kipõmp oppaja, kedä ma eloh uma ihosilmäga nännü olõ. Kipõ oll’ tä kõndmisõ poolõst ja muido kah. Näütüses, ku ma sääl suurõh liinah tuu samba mano tälle lõpus hähkädedeh perrä jõudsõ, kuuli ma, kuis tä ütel’: «… uni-uni-uni-ver-sitas, tjah!» Ja joba tä oll’gi lännü. Kitlihanda näi õnnõ viil takah lipõndamah.

Kitli oll’ täl sinine, õkvalt sääne, määndsit vanastõ kar’anaasõ eläjide tal’tusõ aos muidõ rõividõ pääle tõmpsi. Kala kandsõ kitlit katõ-kolmõ kampsi pääle tõmmaduna egä jumala päiv hummogust õdaguni.

Tuu kitli oll’ üts igäväne kur’a juur. Ütevõrra tuuperäst, et kitli rõnnakarmanih hoitsõ Kala umma hüdsimusta markõrit. Tõõsõvõrra tuu peräst, et sinnä kitli sälä pääle tsurmsõva poiskõsõ paprõlipakit. Läbi kampsõ Kala tuud tsurmamist esi es tunnõ.

Ega kiäki es tiiäki, mis sinnä lipakidõ pääle kirotõt oll’, vai kas ülepää midägi oll’. Kala kõndsõ jo nii kipõstõ, et tuud kirotust es jõvva kiäki kunagi periselt är rõbahta.

Musta markõrit pelässi latsõ ku surma, selle et tuuga parand’ Kala latsi töid. Ku kiäki midägi võlssi tsirgõld’ vai plötserd’, võtsõ Kala markõri ja tsurksõ latsõ tüü õigõs. Peräst kirot’ tüü pääle jälle kolmõ ja tõmmas’ pikä juti perrä. Mõnikõrd tõmmas’ kats jutti. Ütskõrd ma näi, ku tõmmas’ kolm.

Kõgõ elävämbält mäletä ma tuud tunni, ku Kala opas’, kuis piät lehmä tsirgõldama. Tä ütel’, et kõgõpäält tulõ tetä nüssik. Tei nüssiku. Sinnä nüssiku kotsilõ tei lehmä.

Ku oppaja Kala mu tsirgõldust kaema tull’, vangut’ tä pääd nii, et tuu Picasso-vurhvi müts vappu. Mul oll’ lehm võlssi tett. Kala võtsõ rõnnakarmanist uma musta markõri ja joonist’ tuuga mu lehmäle nüssiku päähä. Esi ütel’: «Jätä ummõhtõ miilde, seo nüssigu perrä, mis lehmäl pääh om, nakkat’ pääd luuma.»

Luu es ma midägi. Lätsi kodo ja joonisti kõik paprõveere lehmi täüs. Ma innembä es tiiäki, et mõista nii ilosit lehmi joonista.

Ütepäävä oll’ kiäki Kala musta markõri hindä kätte peritsenü. Tuuga oll’ ilmadusuuri puukstaavõ veetü. Tõõsõ oppaja ja esiki ma ummi puulpümehide silmiga rõbahti Kala sälä päält lukõ: OLÕ ULL JA OTSI NAIST.

Sis läts’ märulis. Alostõdi süüdläsi otsmisõ talgit ja lipakumajandus lõppi õkvalt otsa. Oppaja Kalal hindäl olõ-õs säändsist väiksist asjust kül külmä ei lämmind. Timä juussõ ummi juuskmisi edesi, müts pääh, kitlihanna lipõndamah. Kunst om iks suurõmp ku elo.

Rebäse Kristel,
Vahtsõliina

Halv aprillinali
Kats aastat tagasi sõitsõmi bussiga 1. aprillil Türile «Tähelepanu, start!» võistlusõlõ. Võistlus oll’ hää ja lõbus, a tõsõ olliva meist vähä kimmämbä ja nii jäimi mi neländäs.

Tagasi tullõn mõtli ma, et om edimäne aprill, sõs piät jo üte nall’a vällä mõtlõma. Mul tull’ mõtõ, et helistä esäle ja ütle, et buss läts’ katski.

Naksi joba numbrit valima, a esä jõudsõ must ette ja helist’ esi mullõ. Tä küsse, kuis läts’ ja ku kavvõn mi olõmi.

Ma ütli hallõ helüga, et olõmi Tartu lähkül, buss om katski ja ei tiiä, kuna kodu saa. Esä lõpõt’ õkva kõnnõ är, helist’ bussifirma peremehele Merlisele ja küsse: «Mis hädä sul naidõ bussõga om? Jälki om buss katski ja latsõ ei saa kuigi kodu!» Bussi perremiis muidoki es tiiä katskidsõst bussist midägi.

Sõs kutsuti minnu bussi ette ja küsti, kas ma tei säänest halva nall’a. A millen ma süüdü olli, et esä es kullõ minnu lõpuni? Sis olõssi tä saanu kõrraga teedä, et ma tei aprillinall’a.

Helisti esäle ja seledi as’a är. Eski bussi peremiis löüdse, et oll’ hää nali. A hindäle ma lubasi, et ei tii kunagi inämb säänest nall’a.

Timmi Tõnis
Parksepä keskkooli 5.b klass

Oi, jummal, lastas!
Oll’ illus varajanõ keväjäne hummuk nii viie aasta iist. Videli sängün ja mõtli, midä tulõ vällän tegemä nakada. Kõrragõ: «Trrrr!» – laskmisõ helü. Hüpsi pistü ja kai aknõst vällä. Ja mis ma näi: mi lumbi perve pääl sattõ miis maha. Sis käve vahtsõnõ põmm ja järgmäne miis sattõ maha. Röögäti: «Oi, pojakõnõ, lastas!» Käve viil üts kärgätüs. Mõtli, et nüüt om kül sõda valla, ja õkva mi aknõ all!

Poig ütel’ tõsõst tarõst: «Imä, rahunõ maha. Lastas paukpadrunidõga. Käü sõaväeoppus.»
Näigi, et edimäne langõnu saistas’ pistü…

Aidma Hele
Puusepä küläst

Tossu Tilda pajatusõ
Juubõl vaimusöögiga

1960. aastil oll’ Võron mahlatüüstüs, kost inemise saiva olt telli. Niimuudu tekk’ ka üts juubilar. Tüüstüsest anti üten annom sisuga, joogi pidit esi valmis tegemä. Päätähtsä oll’, et trukk õigõ püsüs.

A üü inne juubõlit juhtu õnnõtus. Juubilar heräsi üles hirmsa paugu pääle. Lämmä aho man oll’ ollõanomal trukk ülearvu suurõs lännü ja visas’ prundi iist. Kallis kraam linnas’ vagivahtsõ kaska karvu vahelõ – tuu rippu säälsaman. Olu lännü ja kask kah hukan.

Õnnõs oll’ juubilar rõõmsa naistõrahvas. Tä paksõ juubõlipidol morssi ja võiuleibu. Sis nõstsõ lavva pääle karbi diapositiivega ja aparaadi noidõ näütämises, esi kitt’, et pakk viil vaimusüüki kah.

Pildi olli Kesk-Aasia reisist. Juubilar selet’ mošeedõst ja minaretest. Jutt läts’ pikäle, hämärän lämmän tarõn lask’ mõni küläline silmä kinni. Õnnõ koristajamutt vahtsõ pilte saina päält hoolõga. Timä oll’ ainukõnõ, kes järgmädsel pääväl nurisi: «Mugu kõnõl’ nõnarättest, ma es näe üttegi!»

Jaga seod artiklit