Nakas’ tulõma mu vanaimä sünnüpäiv. Nigu õks, olli suurõ valmistamisõ ussõ iin. Poodist oll’ vaia tuvva saladikraami, puuvilju, midägi soolast ja makõt kah.

Nii läts’ki vanaimä liina puuti. Ütest poodist võtsõ üte as’a, tõsõst tõsõ.

Lõpus jäi viil üts puut, kost tull’ osta lihakraami ja saladi sisse mänestki vorsti kah. Kauba iist mastu, võtsõ vanaimä asja kätte ja nakas’ autu manu minemä. Nigu kiustõ sattõ vorst üsäst maha ja viirdü autu ala. Vanaimä kumard’ ütelt puult ja kai tõsõlt puult, no kuigi ei küünü vorstini. Mõtõl’, et sõit autuga vähä edesi, kül sõs saa vorsti kätte. Nii tegigi.

Ku vorst käen, nägi vanaimä, et timä kõrval sais autu, kon om juht seen. Tuu miis nägi vanaimä kumardamist ja vorstikaemist päält. Vanaimäl oll’ väega häpe. Naarat’ autujuhilõ, kobisi ruttu autulõ ja sõitsõ kodu.

Kotun kõnõl’ meile, kuis tä autu alt vorsti otsõ, ja lubasi, et ei lää mitte kunagi ilma kotilda puuti.

Runtali Robert

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit