Vanastõ mõsti taluperren mõssu kats kõrda aastan – keväjä ja sügüse, sõs, ku inämb aigu oll’.

Kõgõpäält panti suurdõ puust anumahe ahost võetut lehepuutuhka. Sinnä pääle valõti paar pangi lämmind vett ja jäeti mõnõs pääväs saisma. Ku tuhk anuma põhja oll’ vaonu ja vesi är selgünü, sõs oll’gi lipõ valmis. Lipõ oll’ tuu leheline vesi, mis mõsu puhtas tekk’. Lipõt tarvitõdi tuul aol seebi asõmõl mõsu leotamisõs ja kiitmises.

Mõssu hõõruti mi puul mõsuvannin sille tammõpuust lava pääl. A mõnõl puul pesseti mõssu puust kuriku vai tõlvaga. Tuud tetti vii veeren suurõ lapiku kivi pääl. Vii veeren oll’ hää mõsu är kah loputa.

Häste pehmide sängülinnu ja hammidõ-püksõ saamisõs kolgiti noid päält mõskmist ja kuivamist kivi pääl ümäriku puust kurikuga. Suur lapik mõsu kolkmisõ kivi om meil seoni aoni ilustõ alalõ.

Nüüt viil tollõst, kuis minevä aastasaa keskpaigan kotun siipi keedeti. Tuujaos võeti suur ravvast pada, kohe panti tsiatapust alalõ hoiõdu rasvadsõ lappõtükü ja lasti kiimä. Perän panti viil seebikivvi. Seku keedeti mõni aig ja jäteti sõs saisma.

Ku paan olnu kraam är jahtu, oll’ paa seen mõnõ sentimiitre paksunõ kõva kiht. Tuu oll’gi siip, miä lõigati mõsu mõskmisõ jaos parajis tükes. Noid oll’ hää sanna kah üten võtta.

Vanastõ tarvitõdi valgidõ sängülinnu ja hammõrõiva saamisõs kotun koetuisi kangidõ palamist. Tuud oll’ kõgõ parõmb tetä helle keväjädse päävä aol lumõ pääl nii paari nädäli joosul.

Raudheina Ene

* pleegitedi

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit