Kuis tulla toimõ talvõstressiga, miä pümmel aol ligi hiil?

Käen um jälleki talv ummi tujokiidsi ilmuga ja vaihõl um tarõn nii hämmär, et ilma lambilda ei näe lukõki.Pall’odõlõ hiil ligi nn talvõstress – esieränis noilõ, kes eläse ütsindä ja viil koskil (veere)maal.

Läässi vai kotost vällä miilt lahutama, a kohe ja mille iist? Pall’o meist noid rikkit um, kes toda hindäle lupa saava. Hää, ku sul um sõbõr vai tutva, kelle poolõ minnä juttu ajama. Hää, ku umma tüüseldsilidse, kellega ummi asjo arota. Maainemiisil ei olõ kõigil tüüdki.

Ku olõt perreinemine, sis jääs viil üle pere. A midä näile iks kaivada? Ku olõt viil perre iistvidäjä, sis nä kaesõ sullõ otsa ja uutva, kuna sa ummõhtõgi tüü levvät. Süvvä ja lämmind tarrõ lätt egä päiv vaia. Nii jäätki uma murrõga ütsindä.
Edesi olõnõs kõik joba inemise hindä olõkist. Ku olõt tukõv ja kimmäs, tulõt kuigi tast stressist vällä. Ku keskmäne, sis siplõt viil tükk aigu stressi käen. Sullõ um vaia tugõjat, kes sinno viisis är kullõlda.

Kõgõ rassõmb um nõrgal inemisel. Täl jääs miil väega haigõs, tä ei usu esihindä sisse ja ei mõista olokõrda är klaari. Säändsile inemiisile um vaia joba psühholoogi api. Meil umma nõvvoandmiskeskusõ, usaldustelehvooni ja psühhoterapeutilidsõ raamadu kõik olõman, a egä kõrd ei olõ näid käeperäst võtta.

Stress umgi päsemäldä, a timä halva mõjjo saa kerendä. Soovita mõnõ lihtsä as’a, kuis stressi är aia.

Kullõminõ

Ku tahat, et sinno är kullõldas, olõ ka esi hää kullõja. Ku sõbõr tulõ su mano uma murrõga ja sullõ tunnus, et sul hindäl umma pall’o suurõmba hädä, kullõ tä iks är. Sa esi olõt lihtsäle tugõvamb, a timä olõ-i.

Esieränis tähtsä um tuu nuuri puhul, selle et näil olõ-i elokogõmust. Levvä aigu kullõmisõs sis kah, ku sul um aigu veidü. Mõtlõ tuu pääle, et sa saat avita, esieränis ummi inemiisi, kedä häste tunnõt. Vast saatigi ütenkuun hätist parõmbahe jako.

Elokõrraldus

Ku olõt ütsindä ummi mõttidõga koton, sis tii uma kodo nii mugavas, ku saat. Ku tarõ um väega suur, sis panõ müübli nii, et sullõ jääs kodonõ nukakõnõ, kon kõik tähtsä um käeperäst. Panõ sinnä umma nukka häste valgõ lamp palama, selle et talv um niigi pümme.

Ku tujo um halv, otsi raadiost hääd ja rõõmsat muusikat. Viil parõmb – laula ja tandsi esi üten. Kuigi ütsindä tunnus tuu imelik, avitas väega häste.

Ku hingevaiv um lännü joba nii suurõs, et jovva-i inämb kannahta, är tekku ull’uisi. Võta papõr ja pleiäts ja kirota uma kõgõ mustõmba mõttõ paprõ pääle ritta. Perän käki tuu papõr hindä iist är. Sul nakkas pall’o kergemb, selle et sa olõt vähämbält esihindäga kõnõlnu. Päält säänest kirätüüd mine õkva magama, selle et hummok um õdagust targõmb.

Ku hummogu üles tullõn um iks viil vilets olõminõ, panõ paika pääväplaan. Är võtku hindäle väega pall’o ega väega veidü tüüd. Ku sul um mõni lemmiktegemine, võta tuu joba täämbä käsile.

Ku puhkat, võta ette illos värviliidsi piltega raamat, kae noid pilte. Sa levvät hinnäst tuu rohilidsõ nurmõ päält kirivide lille seest ja su tujo lätt hulga parõmbas. Ku nii mõistat vaihõpääl unista, saa ka seo pikk talv läbi ja kevväi tulõ rutõmbahe.

Urmi Aili


Pümme aig või pääle tuvva talvõstressi. Rahmani Jani pilt

Jaga seod artiklit
2019-01-15T13:10:36+00:00