Ma loi ütest Darwini raamatust kunagi, et innembädse tulõmaaladsõ es lasõ ummil vannul inemiisil raisku minnä, a seiva nä õigõl aol är. Sõs, ku heng viil seen ja veri veidükese ümbre käve. Vana inemise aeti kuupa, kooba suu ette tetti tuli, vanainemine kuuli karmu kätte, sõs panti puid mano ja lasti liha pehmes. Arvada tull’ sääne paras savvuvanainemine, tulõmaaladsõ egäl johtumisõl es nurisõ.

Täämbädsel aol tansaman es tulnu sääne asi kõnnõ alagi, inemine inemist ei süü. Ei võeta jutuski. Tuuperäst võinuki vanainemiisist pinisüüki tetä. Ma ei usu, et vanainemine vasta om, tä taht egä hinna iist kasulik olla. Tõnõ variants olõs muidogi pinnest vanainemise süüki tetä, a seo man om sääne hädä, et kõrralik pini mass mitu tuhat! Pensionär piäsi kipõlainu võtma, et kõtt kõrraligult pinist täüs vitsuta.

Nii et pinisöögis, mitte vastapite. A ega vasta tahtmist säänest asja es tennü, kõik tulõ inemisega läbi kõnõlda. Ku vanainemine arvas, et tä õks ei taha pinisöögis minnä, sõs või pensionär esi pinis naada. Kuigi piät ütiskunnalõ kasulik olõma. Tege moro pääl pini iist tüüd, hauk ja lõrisõs müüdäminejide pääle.

Pinnest peetäs vähämbält tan Tal’nan külh rohkõmb luku ku inemisest. Vanainemisest kõnõlamalda. Läät puuti, ütel ku tõsõl naistõrahval om väiku pini üsän. Läät parki, inemise jalotasõ pinne, üte latsõ kotsilõ om pargin kõik aig katõsa-ütesä pinni. Pini omma bussin, kaubanduskeskuisin, egäl puul. Mõni üte piniga, mõni katõga. Kõgõ rohkõmb, mis ma nännü olõ, oll’ kuus pinni kuvvõ rihma otsan üte pinne hoitja inemise kässin. Proovi sa kõrraga kuvvõ kalõhunu pensionäriga kohegi minnä! Ilmvõimalda, nakkasõ sõimama ja purõlõma.

Riigist tulõ kah arvo saia, timäl ei olõ rahha, et vanainemisele pinssi massa. Tõniste kai riigi rahakotist perrä, rahha ei olõ. Riik om nigu inemine, timäl om kah tõnõkõrd rassõ. Ja ega tuud rahha kostki tulõman kah ei olõ. Tuu tähendäs, et vanal inemisel olõs mõttõkamb pinis naada.

Pini miildüse kõigilõ, pinnel omma kiibi, nä omma mõstu ja soedu, kõik tetäs ette ja taadõ är. Pini ei piä esi sitalõgi minemä, lask sõs, ku tulõ ja kohe tulõ. Ja peremiis vai pernaanõ korjas junni kilekotti, tsuskas sita karmanihe ja jalotas edesi. Seo pensionirahaga, miä teno pinipensionäärele alalõ jääs, võisi midägi suurt tetä. Määndsegi jalgtii, kon pinni jalota, vai jupi Rail Balticut näütüses.

A mukka om lihtsä, must vanainemist ei saaki, selle et ma joba olõ pini. Näeti, kuis haugu inemiisi pääle!

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
inemiisi pääle haukja

 

 

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit