Seo ilma aigu ei olõ latsõsaamisõ ümbre inämb määnestki salgust. Latsõuutõl naasõ kõnd’va lämmä ilmaga ringi, suur kõtt iin puhtani pall’as, ja näide olõmanolõva väiku poja-tütre tiidvä väega häste, et imäl kasus kõtun tita ja esä um tuu tita sinnä kasuma säädünü.

Mu latsõiän oll’ asi aga hoobis tõistõ. Sõs pidi latsõuutõl naanõ uma suurõ kõtu lagja prundsi ala käkmä ja tuust, kuis latsi saias, es tohe musugunõ tütrigutsirts midägi teedä.

Mullõ kõnõldi, et kõiki tsillukõisi hengeliidsi – inemiselatsi, vas’kid, tsiapõrssid, voonakõisi, kassipoigõ, kutsikid – tuu õks kur’g.

Lugu, millest ma pajatama nakka, juhtu 1960. aasta vahtsõaasta- vai kündlekuun. Mul oll’ lugõminõ joba ilusalõ selge, aga koolin ma viil es käü.

Ma elli Võrumaal ütsikun paigan suurõ mõtsa veeren – Antsla kandin Oe külän Ala-Siimani talun. Mul es olõ sõsarid ja velli nink ma kasvi suuri inemiisi ilman.

Ma arvassi ka hinnäst suurõs inemises ja es kannada tuud vällä, ku minnu kuikimuudu rumalas peeti, mu iist midägi salgusõn hoiti.

Üts’ asi, miä mul süäme joba kauga täüs oll’ ajanu, oll’ kurõjutt. Ildaaigu oll’ lauta tegünü väiku vas’k ja lambidõ hulgan paistu ka mitu tsillukõist voonakõist nink vanaimä kõnõl’ õks, et nuu umma kurõ tuudu.

Ma nakassi vanaimäle kimmäle vasta ja ütli, et tiä võlss’: vask’at ja voonakõisi ei olõ toonu kur’g, niä umma tullu imä kõtust.

Vanaimä es nakka muka jaht’lõma, püürd’ jutu kipõstõ kõrvalõ. Jutu tõisi asju pääle püürdmine ai mul süäme viil rohkõmb täüs ja ma nakassi hoolõga mõtlõma, kuis vanaimäle näüdädä, et ma ei olõ inämb rummal’, ma tiiä, kost vas’ka ja voonakõsõ nink ka inemiselatsõ tulõva.

Ma sai hindän julgõ olla tuuperäst, et mu nuur imä oll’ mullõ latsõsaamisõ kotsilõ joba küländ tarkust jaganu.

Imä vas’t mõtõl’, et um vaia sääne tähtsä asi tütrele selges tetä. Mul oll’ kuuliminek joba ussõ iin ja ku ma koolin olõs pajatanu, et latsi tuu kur’g, olõs tiidjä koolisõsara ja -velle mu üle naardma nakanu.

Imäl oll’ raamat päälkiräga «Imä ja lats’» ja timä oll’ mullõ säält näüdänü pilte, kon latsõluum oll’ kõtun imäkua sisen kõvõran. Imä oll’ mullõ ka häbendämiisi kõnõlnu, kuis lats’ imä kõttu teküs, ku kavva tiä sääl um ja kuis tiä säält vällä päses. Ma olli raamatut «Imä ja lats’» ka esi uur’nu.

Ma arudi hindäette tükk aigu, kuis vanaimäle kurõjutu iist oppust anda, ja vällä ma tuu moodu mõtli. Ütel külmäl talvõpääväl lätsi ma lauda manu, kon vanaimä parajalõ eläjide asõmid sääd’. Ma nakassi lauda ussõ takan kõva helüga hõikma: «Vanaimä, vanaimä, tulõ kipõstõ vällä, kur’g um jälleki üte voonakõsõ toonu!»

Vanaimä es tii minnu kullõmagi. Aga ma es jätä perrä. Ma muudku rüükse edesi, et tulgu vanaimä ummõtõgi voonakõist lauta viimä, muidu tuu koolõs lumõ sisse külmä kätte är. Vanaimä es ütle midägi vasta ja es tulõ muiduki kaemagi.

Mul sai viimäte tänitämisest villänd, varba nakassi joba üten paigan saismisõst külmetämä.

Ma lätsi ja vinnassi külmä iist kõvastõ kinni pantu laudaussõ peräni vallalõ ja hõigassi lauta närvilidse helüga: «Vanaimä, kas sa ei kuulõ minnu? Kur’g tõi tsillukõsõ voonakõsõ. Tuu külmetäs lumõhangõn.»

Vanaimä kärät’ sõs mullõ: «Miä sa sääl porgatat, panõ lauda uiss õkva kinni, eläjil nakkas külm!» Ma tougassi lauda ussõ pahanuna kinni ja joosi är tarrõ.

Ku vanaimä peränpoolõ küüki tull’ ja hindä kässi kuuma pliidi kotsil lämmist’, võti ma kurõjutu vahtsõlõ üles ja selleti vanaimäle: «Ku kurõ periselt voonakõisi toosi, sõs olõs sa mu hõikmisõ pääle õkva laudast vällä kipanu. Aga sa es tulõ, sa tiidse, et ei linda sääl lauda kotsil üttegi kurgõ ega olõ lumõhangõn üttegi voonakõist.»

Ma kõnõli vanaimäle viil tuud, et mu imä um latsõsaamisõ värgi mullõ ammu selges tennü ja ma olõ ka esi tuu asja kottalõ raamatust lugõnu.
Ma mäledä selgele, kon kotsil ma lauda man saisõ, kostpuult päiv paistõ, midä ma vanaimäle lauda man hõigassi, midä vanaimä mullõ laudast viimäte kärät’ ja midä ma peränpoolõ vanaimäle köögin kõnõli.

Aga tuu, kuis lugu viimäte lõppi, midä vanaimä köögin mu targa jutu pääle kostsõ, um mu pääst pühitü. Aga või-olla es ütle vanaimä mullõ latsõsaamisõ kottalõ inämb midägi.

Häniläne

Jaga seod artiklit