Olli plikakõnõ ja kõik mu kultuuritiidmine ja elu tull’ saina päält krapiraadiost. Sai kullõldus tuud, ku Gagarin taivade linnas’ ja ka laulupitu kanti raadiost üle. Olli targa jutusaatõ, kohe võisõ ka raadiokullõja kiruta.

Ütskõrd tull’ luudusõsaadõ ja sääl akadeemik Veromanni Heinrich kõnõl’ pikält, kuis valgit toonõkurgi om veitüs jäänü ja noid otsitas üle Eesti NSV. Ja et andkõ no tiidä, kon näid om, loemi kokko.

Ma sis kai, et vai jummal, mis sorti kurõ Kruutusõl eläse – siiva olli musta, tsirgu esi valgõ.

Võti sis kruutõga paprõ ja kiruti: «Lp seltsimiis Veromann. Määne om valgõ toonõkurg? Meil siin om, a tuu siiva omma musta. Tennä, et luudusõst hooliti!»

Kiri läts’ pikält ja postiga. Väega ruttu tull’ paks kuväär vastussõga. Oll’ pilt valgõst toonõkurõst ja pikk jutt, midä silmän pitä.

Tuu pilt oll’ õkva säändsest kurõst, nigu mi kandin olli. Mi kirotimi aastakümnit: ma muutsõ nimme ja elupaika, a egält puult tä mu üles löüdse. Mis võisõ tä kül tunda nii ulli inemist õigõ raa pääle juhatõn? A ma ei saa täämbädseni vakka olla.

Maailm om andsak. Kruutusõl ei olõ ammuki kurgi, a mu täämbädsen elupaigan Kurõmaal ommava.

Raudkatsi Ene

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit