Lugu juhtu 1950. aasta paiku, a om seonimaani selgele meelen. Elli sis imä ja vanaimäga Rõugõ lähkül Hinu külän ja käve Rõugõ kooli edimädsen vai tõsõn-kolmandan klassin.

Tiidse hädätapust – eläjäl ei või laskõ vaivõlda. A noid rumala nimega sitikit sibasi sakõst lauda ussõ iin ümbre ja juhtugi ma ütskõrd nägemä, et vanaimä kogõmalda ütele pääle astõ.

Sitik jäi sällüle siputama. Aviti jalgu pääle – sattõ tagasi, es võta jalgu alla ja paistu, et täst inämb eluloomakõist ei saa.

Võti sis rassõ süämega tokikõsõ ja pruuvsõ «armupauku» anda, a paistu, et väega kõvva lüvvä nakas’ poolõ päält hallõ – sitik siput’ edesi… Mis ma tei?! Viil rohkõmb haigõt!

Äkki käve kärgätüs – vahepääl oll’ piksepilve üles ajanu. Vanaimä ütel’ tuu kotsilõ: «Taivaesä tõrõlõs.» Selge, kedä nüüt tõrõldi.

Pagõsi vihma iist küünü hainu sisse «elu üle» mõtlõma. Ku pilv är kattõ ja vihm läbi, tulli rassõ süämega vällä. Ja oh sedä rõõmu – sitik kaonu!

Mõtli tuukõrd, et väiku vihmasahmak ja määnegi pikse mõju – osoonist viil es olõ kuuldnu – raputi tälle jala alla ja elu sisse.

Kellelegi ma juhtunu kotsilõ sõnna es lausu, no peräkõrd mõtli süäme päält är kõnõlda, vai viil parõmb – kirota.

Kolodinskaja Külli

Jaga seod artiklit