Noorõmbalt oll’ nii, et üts matus ja säidse pulma. Nüüt kõik tõistpiten. Iks tulõ kutsung, et kadunukõist är saata.

Pressemi ülikunda ja tuulutimi palitit, kõlvas’ külh! A vot pääkattõga oll’ asi untsun: kulunu ja lääbäkil.

Lätsimi liina ja ma joosi puutõ piten, et kost saia soliidnõ kaap. Kongi es olõ. Miis ai ummi ärarvamada asju. Vanan polikliiniku-majan om väikene puut. Vällämaa ürbi! Sääl sis oll’ kolm mütsü.

Müüjäkene oll’ ütsindä. Ma uursõ tä käest, kas tsill’ukõisi sukapükse om. Es olõ. Kostsõ egäs juhus manu, et minni lasksõ küssü.

Sis kõlisti mehele ja andsõ tsihi kätte, kohe pasma ja valima tulla. Tiidse esi kah, et ku mullõ om väiku, sis tälle paras, a miihi piät iks kah tähtsäs pidämä.

Müüjä viil ütel’, et minku ma no vällä vasta, et miis müüdä es juusknu. Tollõ ao pääle oll’ timä sõbranna tulnu timä manu juttu aama.

Miis tull’ ja õnnõs kaap miildü ja paras oll’ kah!

Sis hõigas’ tuu kinä müüjä, et nuka takan om piigli kah. Ma ütli vasta, et tiiäti, ku ma saisa mehe iin, olõ ma tä piigli kah. Ei lää tälle rohkemb määnestki piiglit vaia.

Naasõ kaiva tõõnõtõõsõlõ näkko ja naksiva suurõ helüga naarma. Sis ma seleti, et nii ma pojanaasõgi vällä opsi.

Üts päiv sai naarunõ ja meil miil hää, et saimi vahtsõ kaabu elus aos.

Raudkatsi Ene


Koha Priidu tsehkendüs

Jaga seod artiklit